Ootamatu külaline villasel mütsil

Foto: Karl Adami

Viimasel nädalal on hommikud pakkunud palju silmailu: udulaamasid, kaunist apelsinikarva päikesevalgust ja valget sahisevat vaipa, mis kogu maa ja isegi puud katnud. Niisugune ilm sunnib tubased tegevused lõpetama ja välja minema, nautima värvilise sügise lõppu. Minu päevad algavad sageli enne päikesetõusu, sest siis hakkab lindude päev.

Minu pettumuseks on nad aga sageli enne mind umbrohuväljadel seemneid hekseldama asunud. Hilinejaid ja soovimatuid külalisi on krõbiseva härmatisega lihtne märgata ja nii ajasingi sel nädalal lendu esimese urvalinnusalga.

Pisikesed urvalinnud pole siiski arad nagu harakad, kuid äkilisi liigutusi ja kahtlast tegevust jälgivad pingsalt nemadki ning ehmatada neid ei maksa. Minu suhe tillukeste sulelistega sai alguse täna täpselt kümme aastat tagasi. Pääsesin siis urvalinnuparvele vaikselt hiilides nii lähedale, et mind võeti kui tuttavat ja kuulda oli vaikset seemnete jahvatamist.