Pärnu linnavalitsus sai hakkama üpris erakordse, kuigi pisikese asjaga, mille tegelik tähendus ja mõju on kaugelt suurem, kui esmapilgul näida võib. Nimelt otsustas linnavalitsus muuta ajutiselt Pärnu linnavolikogu määrusega kehtestatud öörahu kestust ja lubada 24. juunil, 17. juulil ja 14. augustil pidu pidada veel siiski, kui kell on üle südaöö tiksunud.
Suvisel ajal kehtib Pärnu linnas öörahu südaööst kella kuueni hommikul. Suveööd on aga pikad ja mõnigi ettevõtmine suisa nõuab öösse kandumist.
Öörahuerandi teeb linnavalitsus juunis jaanipäevale, nii võivad jaanilaupäeva üritused ametlikku öörahu rikkumata kesta kella 2ni, juulis rannapeole “Pacha World Tour Estonia 2011”, mis võib muusikal tümpsuda lasta kella 3ni, ja “Augustiunetusele”, mis nimele kohaselt tohib tänavu kella 2ni väldata.
Seesugune erandi tegemine, olgugi vaid kolmel juhul, on linnavalitsusest väga tubli, kuigi juba ette võib kindel olla, et sellele otsusele ei jää kriitikagi tulemata. Ettevõtmised, mille suhtes erand tehakse, väärivad seda. Eks eelmisel suvel olnudki natuke nadi, et “Augustiunetus” pidi põhiosas pillid kotti panema juba siis, kui pidulistel veel kaugeltki und polnud, mis siin siis unetusest kõnelda.
Öörahuerandid deklareerivad eksperimendi korras üpris jõuliselt, et Pärnu pole ainult ülivaikne, halvas mõttes pensionärlik pargilinn, vaid suudab vajadusel nooruslikult üleval püsida ja varahommikuni rannas tantsu vihtuda. Linna kuvandile tuleb selline värskendus üksnes kasuks.
Pärnu vaikus ja unisus on osalt samuti väärtuslik kaubamärk, kuid vähimatki mõtet pole vaid sellele panustada. Kolme suvekuuga kannab kolm erandit välja küll, kannaks kaks korda rohkemgi.