Kadri Simson: Uus vana valitsus

Kadri Simson. Foto: Erakogu

Vanades demokraatiates on kombeks, et pärast valimisi antakse vastsele valitsusele 100 kriitikavaba päeva. See on mõeldud selleks, et uued ametimehed jõuaksid end tegudega tõestada ja koalitsioonileppes kirja pandut praktikas ellu viima asuda.

Eestis valitseb aga kevadiste riigikogu valimiste järel veidi teistsugune olukord. Õigupoolest on esimest korda ministriametis vaid kaks inimest ja enamik koalitsioonileppestki on senise poliitika jätk. Seega on kuu pärast Andrus Ansipi kolmanda valitsuse ametivande andmist kohane anda esmane hinnang meie kõigi elu puudutavatele poliitilistele otsustele.

Kui valusamad teemad on hinnatõusud, jätkuv kõrge tööpuudus ning inimeste lahkumine Eestist, siis valitsusleppes neile probleemidele küllaldaselt tähelepanu pööratud pole.

Kiireim hinnatõus eurotsoonis

Jätkub hoolimatus maksukoormuses, mis liialt rõhub väikese sissetulekuga leibkondi. Eesti hinnatõus on viimastel andmetel eurotsooni kõige kiirem. Kui hinnatõus on paratamatus, nagu räägib valitsus, siis miks meil on see kaks korda kõrgem kui Euroopas keskmiselt? Jätkuv elektrihinna tõstmine ei luba aga inflatsiooni pidurdumist oodata. Inimestele tähendab see ostujõu vähenemist ja eluasemekulude kasvamist.

Kui valitsus räägib, et meist ei sõltu hindade puhul midagi, siis Keskerakond pooldab aktiivsemat lähenemist. Võtame või elektri hinna, mis koosneb reast komponentidest. Neist üks on riigi lisatud käibemaks ja aktsiis. Eestis kehtestati elektriaktsiis 2007. aasta valimiste järel ja paar aastat tagasi tõsteti seda veel pea viis korda kõrgemaks kui Euroopa Liidus kehtestatud alammäär.

2013. aastast, kui avatakse meie elektriturg, on paratamatult oodata veel üht suurt hinnatõusu: ekspertide arvates kallineb elekter kuni kolmandiku. Et sellist ränka tõusu pehmendada, on Keskerakond algatanud seadusemuudatuse, mis vähendab riigi lisatud aktsiise.

Valitsuse seisukohalt pole hinnatõusudes midagi halba, sest kõrgemad hinnad parandavad maksulaekumisi. Kuid pidades oluliseks vaid eelarve tulusid ja kulusid, on täiesti unustatud inimeste toimetulek. Lugedes rahandusminister Jürgen Ligi kõnet struktuursest tasakaalust, sai ilmselgeks, et numbrite taga inimest ei nähta.

Kui meie toidukauba hinnatase on juba järele jõudnud Põhjamaade omale, aga sissetulekud on kordades väiksemad, ei hoia ükski manitsus Eestis kinni hakkajaid tööealisi inimesi. Iga äraläinu tähendab mõnele muule riigile juurde võidetud maksumaksjat. Eestile aga seda, et ainuüksi Soome on alaliselt elama läinud nii palju eestlasi, kui kahel laulva revolutsiooni tippaastal kokku lapsi sündis. Pole mõtet kulutada miljardeid emapalgale, kui tööealiseks kasvatatud inimestele ei anta mõtet kodumaale jääda.

Laste tähtsustamine ei saa piirduda esimesed poolteist aastat makstava emapalgaga, millest enamiku võtab omakorda veel vähestele vanematele makstav 2000eurone kõrgeim hüvitis.

Lapsed vajavad tuge terve lapsepõlve. Keskerakonna esimene algatus riigikogu uues koosseisus oli seismine laste koolitoidu eest. Visalt, aga kindlalt oleme liikunud selles suunas, et haridus oleks Eestis ka tegelikkuses tasuta. Veel mõni aasta tagasi korjati igal sügisel lapsevanematelt sadu kroone töövihikute raha. Saavutasime selle, et nüüd on õppevahendid riigilt. Sama lugu peaks olema sooja koolilõunaga.

Keskerakonna valitsuses olles kehtestati koolitoit kõigile põhi- ja kutsekooli õpilastele, kuid see toetus on ammu jäänud hinnatõusudele jalgu. Peale selle vajavad koolisööki kõige pikemaid päevi tegevad gümnasistid. Soomes kehtestati tasuta koolilõunad just lama (majanduslanguse) ajal, sest kui peredel on raske, peab riik appi tulema. Ma arvan, et veel selle riigikogu tööajal suudame sooja koolilõunat pakkuda kõigile Eesti koolilastele ja lasteaias kooliks valmistuvatele mudilastelegi.

Kuidas luua töökohti?

Valitsus peab tähtsaks seda, et Eesti raskel ajal kärpis ega laenanud. Selline poliitika katsetati ära juba suure depressioonina tuntuks saanud 1930ndate USA majanduskriisis. Kärped tõid kaasa ülisuure tööpuuduse ja seisaku pikenemise. Lahenduseks sai aga poliitika muutus, kuna valitsus mõistis, et ta pole pelgalt pealtvaataja, vaid tema käes ongi hoovad lahenduste leidmiseks.

Eestiski on tööpuudus endiselt kõrge ja isegi kasvab. Ainuüksi registreeritud töötute arv on eelmise aasta lõpuga võrreldes tõusnud. Töökohti on endiselt ligi 100 000 vähem kui kaks aastat tagasi.

Võib nõustuda väitega, et kiiresti ei saa kaotatud 100 000 töökohta taastada. Kuid väikesed sammud on siiski võimalikud. Võtame või inimesed, kes iseendale tööd annavad. Viie aasta eest oli Eestis registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaid (FIE) üle 75 000, praeguseks on sellise ettevõtlusvormi kasutajate hulk vähenenud poole võrra: 34 520 inimest töötab FIEna, mida on nimetatud kõige rängemalt maksustatud ettevõtlusviisiks.

Keskerakond algatas FIEde olukorra kergendamiseks seaduseelnõu, mis näeb ette sotsiaalmaksu avansilise makse vähendamise. Pärnumaale on ilmselt oluline teinegi muudatus, mis annab elukutselistele rannakaluritele põllumeestega võrdse lisamaksuvabastuse kalapüügi eest saadud tulust.

Oludes, kus hinnatõus on jätkuvalt suurem kui inimeste sissetulekute kasv, kus töö leidmine on raske, kuid töö kaotamine on tehtud kergeks, on opositsioonil kanda topelt koorem. Samm-sammult püüame saavutada riigiisade mõtteviisi muutust.

Probleemi lahenduseks tuleb seda tunnistada. Ilmselt aitab sellele kaasa 2011. aasta lõpul korraldatav rahvaloendus. Kui lõpuks saadakse taas aru, et kõige olulisem on inimene, sest inimesteta pole riiki, hakatakse eelarvenumbrite taga nägema elanike toimetulekut.