Teet Roosaar: Põlatud onu Heino kiusamine

Tädi Maali ja onu Heino on kõigiti lugupeetavad kodanikud. Foto: Urmas Luik

Kõige põlatum mehenimi Eestis on Heino. Onuheinolikuks sobib nimetada kõike, mis ütlejale ei meeldi. Kord on onu Heino Urmas, kord Jürgen, sama sõnapaar sobib varsti juba peaaegu kõigi pensioniealiste meeste sildistamiseks.

Miks talub 2050 Eesti meest enda narrimist? Sest nad on keskmiselt 69aastased. Sellises vanuses ei solvuta nii kergesti. Kuigi võiks, sest isegi mõni lugupeetud poliitik on tunnistanud, et kõige rohkem kohtab Eestis vanuselist, mitte soolist või rassilist diskrimineerimist.

Nali on naljakas ainult esimesel korral. Kui “Tujurikkuja” 2012. aasta aastalõpusaatesse sketši tegi, oli see tabav. Nii mõnigi enesekindel mees võis end tunda ebamugavalt ja mõelda, et ega tema ometi selline ole.

Edasi hakati kujundit üle ekspluateerima. Delfi ajakirjanikud on sõnapaari “onu Heino” viimase aasta jooksul kasutanud 31 ja Postimees kümnel korral.

Kas tõesti on kritiseeritavate teod alati ühesugused või ratsutatakse Heinode seljas mugavusest?

Mina olen lõpetanud Abja keskkooli, mille direktor oli 30 aastat Heino Einer. Väga viisakas ja lugupeetud mees, kelle käitumine oli tuhandetele noortele eeskujuks.

Heino Eller, Heino Enden, Heino Luik, Heino Laiapea ja paljud teised on Eesti ellu jätnud­ olulise jälje. Heinosid koolipoisilikult narrides riivatakse paratamatult ka neid.

Veel imelikum on kedagi tädi Maaliks kutsuda. Maa­lisid on Eestis vaid 20 ja kõige populaarsem on nimi 20–24aastaste seas. Kui see teid üllatas, siis mõelge enne, kui kisakooriga ühinete.