Raavo Raadik: Ood Pärnule, aga mitte Valgrelt

Äratundmine, et Pärnu elab ja areneb võib tabada pärnakat ootamatult väljaspool kodulinna.

FOTO: Mailiis Ollino

Pärnakatena oleme harjunud nägema kodu­linna tavapäraselt. Äratundmine, et linn elab ja areneb võib tabada pärnakat ootamatult. Näiteks siis, kui viibid Eesti suhtes kriitilise inimesega ühes haiglapalatis väljaspool kodulinna.

Tellijale

Eriti olukorras, kus palatinaaber kipub väitma, et me ei tooda midagi, tööstus, mille parim näide võiks olla tehas Dvigatel, on läinud kõige kaduva teed: “Avalikke objekte kohalik omavalitsus ei raja, kõik on pelgalt­ eraettevõtjaist pursuide käes.” Tegelikult peaks iga selline väide ajama pärnakad tagajalgele. Eriti, kui vaadata Pärnut kaugemalt. Eemal meie tava­kohasest mugavustsoonist.

Oleme omaks võtnud uued linnaliinibussid. Uus bussijaam, mis ei ole harjumuspäraselt punakat, vaid hoopis rohelist karva, on samuti peaaegu omaks võetud. Kontserdimaja, spordihall, Jaansoni rada, raamatukogu, muuseum, staadion, rulapark, reno­veeritud koolid ja palju muudki. Linnas töötavad uued ja vanad ettevõtted, näiteks Wendre, Scanfil, Pomarfin, Lasertool, Rapala, Ruukki, Savi, Japs. Peaksime olema õnnelikud, sest kõik see on, põrgu päralt, tööstus, mis erinevalt nõukogudeaegsest ei reosta meie jõge, lahte ega keskkonda üldiselt.

Tagasi üles