Tanel Kangert Itaalia velotuurist: Minu hädade jada hakkas pihta ...

Tanel Kangert. Foto: Tairo Lutter

Vändrast pärit tipprattur Tanel Kangert astus Itaalia velotuuril sadulast maha juba 12. etapil, kui toidumürgistus ta maha murdis. Viirusesse võis ta enda sõnul nakatuda reovee kaudu.

"Mõtlesin hoolega, millal Girost kokkuvõtvalt räägin. Iga etappi ei tahtnud hakata eraldi lahkama. Seega plaanisin tuuri viimaseks päevaks paar rida siis kirjutada. Vaimusilmas kujutasin kirjeldusi eepilistest etappidest mägedes (nagu näiteks 2016. aasta 20. etapp) ja vähemalt paarist päevast, mil tundsin ennast nagu parimatel aegadel. Kahjuks midagi sellist ei juhtunud: etappi ei võitnud ja sõit jäi sootuks katki.

Esimesed päevad Iisraelis ei olnud üldse pahad. Võrreldes mitme varasema aasta ja eelmise suurtuuriga oli "käik" kohe sees. Veidi andsid vahetu Romandia tuur ja reisipäevad jalgades küll tunda, kuid kokkuvõttes oli esimene nädal igati korralik. Häiriv tegur oli külmetus, mille sain Barcelona lennujaama lounge'i konditsioneeritud õhus viietunnise ootamise käigus. Esiti nohu, siis kurguvalu, köha ja päris hirmutav rögin kopsudes. Egas midagi, ravid või mitte, nädal kuni kümme päeva nohisemist garanteeritud. 

Pärast kaht köhapäeva sain juba eraldi toa, et toanaabrit mitte häirida või nakatada. Imelikul kombel ei tundnud, et külmetus võimekust ratta seljas märgatavalt pärsiks. Keeldusin kategooriliselt antibiootikumidest, sest mälestus 2014. aasta Vueltast, kus täpselt samadel põhjustel rohud peale sain ja nädal hiljem koju sõitsin, püsib meeles. Kardan sellest ajast saati antibiootikumidega varustatud, muidu toredat arsti nagu konksus ninaga vana nõida doosi mürgiga. Paaril etapil pidanuks tulemust näitama, sest jalg oli hea ja lõpp sobiv. Ometi jäi midagi puudu: oli see otsustavus või julgus riskida?

Minu hädade jada hakkas pihta pärast kaheksandat etappi. Päev algas meeldivalt ja lõputõus lubas meil meeskonnaga head tulemust näidata. Sõidu viimasel 30 kilomeetril hakkas küllaltki ootamatult tihedat hoovihma sadama. Kohati ujutas valing teed üle ja mäletan täpselt, kuidas enne viimast mäge läbisime tohutu suure voolava lombi kahtlaselt pruuni veega. Vesi, mis pahises hooga maanteele, haises ja nägi ebameeldiv välja. Ma ei tea, kas see on mälu vingerpuss, aga mulle tundub, et see löga sattus mulle pundis sõites näkku ja suhu. Pilt oli nii vapustav, et juhuslikult meie osteopaat läbis sama kohta autoga ja filmis üle tee voolavat reovett. Ratturite seas on vana nali, et iga õige rattur on karjääri lõpuks vähemalt paar lusikatäit s***a söönud. Vaadake ainult neid kevadisi klassikuid, kus vihma korral ratturid väikestel külavaheteedel sõites määrduvad. Tegu ei ole alati pelgalt põllumullaga, ikka rammusamat kraami ka sekka."

Lugege edasi Kangerti blogist!