Tihemetsa inimeste armastatud ja ainus ujumiskoht – Punapargi paisjärv on ohus. Järve eest aastaid hoolt kandnud Saarde vald ei taha eramaal asuvat veekogu enam enda kulul korras hoida. Ent järve omanikudki pole huvitatud kulude omast taskust kinnimaksmisest.
Aastast aastasse on valla raha eest puhastatud rannaäärset võsa, niidetud kaldaäärseid, remonditud truupi ja süvendatud paisjärve põhja.
Saarde abivallavanema Andres Kuke rehkenduse kohaselt on järv viimase kaheksa aastaga neelanud umbkaudu 6000 euro jagu valla raha. “Valla ülesanne on eelkõige oma elanike heaolu ja see on Tihemetsa aleviku ainus supluskoht,” põhjendas Kukk, miks üldse vald järve hooldamise enda kanda võttis.
Rahakott tühi, mõõt täis
Mõõt sai vallal täis möödunud sügisel, kui selgus, et järve veetaset reguleeriva paisu äravoolutoru on mattunud põhjamutta ja selle vabastamiseks tuleks hakata taas järve süvendama.
“Vallavolikogu liikmed juhtisid minu kui abivallavanema tähelepanu sellele, kas on päris õige kulutada valla vahendeid erakinnistu hooldamiseks, ja ega ole,” pidi Kukk möönma.
Viimase päästeoperatsioonina kaevati kanal kontrollkaevuni, et üle kallaste tunginud vesi sealtsamast mööda jooksvat maanteed üle ei ujutaks. Osaliselt vee, osaliselt inimkätega uuristatud, telliskive ja betoonitükke täis näotu kraav laiutab seal siiani otsekui mädanema läinud haav.
Et vald lõpetas kallaste hooldamisegi, lainetab ümber järve kõrge hein, mis on enda alla matnud kenad liivakaldad. Seega, kunagisest kenast ujumiskohast pole suveks 2011 suurt midagi järele jäänud.
Heategevus – seategevus
Kui 2008. aasta alguses järve koos 14 hektari maaga ostnud Tiina Rauk ja Alo Petterson Bert möödunud nädalal Rootsist oma Tihemetsa valdusi üle vaatama jõudsid, oli vaatepilt neidki ehmatanud.
“Esimese hooga jäi mulje, et maa on koledal kombel üles songitud, hullult suur ja sügav auk on, mitte midagi ei toimu, kõik on täis kasvanud,” rääkis Rauk, kel enda sõnutsi polnud aimugi, et vald nende järve eest enam hoolt ei kanna ja oma sõnast taganenud on.
Mõte sellest, et nüüd peaksid nemad kui järve omanikud veekogu ja selle ümbruse ise korda tegema, ei ole Raugale meelt mööda. Eelkõige põhjusel, et temal ja ta elukaaslasel Petterson Bertilgi pole vaba raha. “See, et ma elan välismaal, ei tähenda, et ma olen mingi miljonär ja mul on meeletud sissetulekud, sest välisriigis on paraku ka meeletud maksud ja värgid, mida siin Eestis üldse ei ole,” avaldas Rauk kapitalistliku lääne elu kitsaskohad.
Elu sellistes tingimustes ei jäta ruumi heategevuseks ehk investeerimiseks nõnda, et sellest võidavad eelkõige teised, kõnealusel juhul Tihemetsa elanikud. “Kui meil iga aasta läheb 2000–3000 eurot selle järve peale, siis on asi niimoodi, et kui vald ei kavatse meid toetada või teha midagi, tuleb meil otsida mingi muu lahendus. Teeme sinna kalakasvanduse või midagi, mis meile tulusam,” hoiatas Rauk.
“Kui teil on näiteks, ütleme, keset oma maad järv, kus käib väga palju inimesi ujumas, nad kõik tallavad seal, loobivad soga maha, viskavad kive igale poole, siis ma ei usu, et see teile ka väga meeldiks,” õigustas Rauk järve võimalikku sulgemist.
Õnneks või kahjuks pole Alva ojal asuva Punapargi järve sulgemine nõnda lihtne. Nimelt on see keskkonnaregistris arvele võetud kui avalikult kasutatav veekogu.
Kui eraomanik ei soovi, et tema maal olev järv on avalikuks kasutamiseks, võib Eesti valitsus kinnisasja omaniku põhjendatud taotlusel ja kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul selle avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvata. Alles siis, kui tegemist pole avalikult kasutatava veekoguga ja see asub täielikult eramaal ning on ühe peremehe valduses, on omanikul õigus veekogule ligipääs sulgeda.
Teisalt, nagu toonitas keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni veespetsialist Margit Kolk, ei pane asjaolu, et veekogu on avalikult kasutatavate veekogude nimistus, vallale automaatselt kohustust järve ja selle ümbrust korras hoida.
Inimene mõtleb, jumal juhib
Nädala algul istusid Kukk, Rauk ja Petterson Bert ühise laua taha, et arutada, mida nüüd ette võtta olukorras, kus mõlemad pooled on huvitatud sellest, et järv korda saaks, ent raha kumbki kulutada ei raatsi.
Äratab ju vajalike tööde maht aukartust. “Seal on vaja ekskavaatoreid, mis muda välja kaevavad, ja paigaldada sinna nii-öelda järve poole pikem toru, mis kaldast jääks kaugemale, sellele tuleb toestus teha, betoneerida, nii et tükk tööd,” loetles Kukk.
Jõuti põhimõttelisele kokkuleppele, et Rauk ja Petterson Bert võtavad korrastustööde juhtimise enda peale ja vald toetab neid võimalusel kuni poole kulutuste ulatuses. Samal ajal pole praegu veel teada, kui palju korrastustööd maksma lähevad, sestap ei sõlmitud mingit lepingut.
Nimelt ei taha vald üle 1000 euro maksta. Selle summa suhtes on vallavanem Kalle Songi luba olemas.
Küll on ettevalmistustööd supluskoha korrastamiseks juba tehtud. Neljapäeval võeti paisul punn eest ja lasti järvest vesi välja.
Päeva, millal saab Tihemetsa rahvas järve taas suplema minna, ei julgenud Kukk ennustada. “Kui mina oleks issand jumal, siis ma oskaks seda öelda, aga ma võin öelda niimoodi, et kindlasti ei ole takistuseks see, et me seda paisu valmis ei saa,” sõnas Kukk. Mõlemad firmad, mis praegu pakkumist koostavad, olevat Kuke andmeil lubanud, et üle kahe nädala neil töödega kindlasti ei lähe ja parimal juhul saavad nad nädalaga hakkama. Küll võib juhtuda, et põua ajal, kui järve toitev oja on ahtaks kuivanud, ei täitu järv kiiresti värske veega.
Seniks peab Tihemetsa rahvas endale uue suplemiskoha leidma.