Vabatahtlikuks minna on midagi enamat kui söögi eest tööd teha

Mahetalu perenaine Nele Tamm loodab, et vabatahtlikud aitavad lihaveistele karjust panna. Foto: Ants Liigus

Teame, et tasuta ei saa ilmas midagi, ometi leidub inimesi, kes saavad elamusi, kogemusi, õppida, süüa ning teevad seejuures tasuta tööd. Ideaalühiskond? Ei, WWOOF.

WWOOF (ingl World Wide Opportunities on Organic Farms) on ülemaailmne vabatahtlike liikumine mahetaludes, mis sai alguse 1971 ja jõudis Eestisse 2007. WWOOFi idee on pakkuda vabatahtlikule õppimisvõimalust ja talupidajale abi tööde tegemisel. Söögi ja peavarju tagab vabatahtlikule talu.

Selle aasta augustis võtab Sepa talu perenaine Pikavere külast Koonga vallast esimesena Pärnumaa mahetaludest enda juurde vabatahtlikud Itaaliast. Perenaine Nele Tamm ühines WWOOFiga kevadel, et keegi talutöödel abiks oleks ja inglise keele õppimise eesmärgilgi. “Huvitav on, ma ei salga, et otsin põnevust ka,” räägib end hulljulgeks nimetav Nele Tamm.

Põnevusest Sepa talu perenaine puudust tundma ei pea, kas või seltskonna tõttu.

Vabatahtlikega kogemusi omav Lepaniidi talu perenaine Kaire Vannas Hiiumaal on oma põldudel näinud nii üliõpilasi, seiklejaid kui maaelu maitsma tulnud linnatüdrukuid. Kord peatus ta juures mootorrattaga Euroopale ringi peale tegev hollandlane, kord lakas põõnav laisavõitu ameeriklane.

“Ameerika poiss võttis olemist siin pigem puhkusena,” kommenteerib Vannas ja meenutab seda ainukest arusaamatust oma senises praktikas. “Teised kõik on toredad olnud,” räägib Vannas ja lisab, et ameeriklanegi lahkus õnnelikuna ja jäi väga rahule. Vaid töömeest tast suuremat ei olnud.

Nagu Vannas, ootab Sepa talu perenaine vabatahtlikult peale heatahtlikkuse ja sõbralikkuse valmidust tööd teha.

Kultuur koju kätte

Lepaniidi talu perenainegi koperdas WWOOFi otsa kogemata. “Tundsin, et vahel oleks vaja abi, üksi ei jõua,” räägib Vannas ja on rahul, et peale töötegemise tuleb kultuur koju kätte ja lapsed saavad keelekümblust.

Vannas rõhutab kogemuste jagamist. “Annan edasi oskusi, mida igapäevaelus õppida ei saa,” räägib lambaid ja kitsi pidav ning köögivilja kasvatav perenaine. Tema juures saab õppida kitselüpsmist ja juustutegu. Sellepärast usub Vannas, et vaid päevaks-paariks appi tulemine pole piisav. “Mõnel kulub ainuüksi lüpsmise selgeks saamiseks nädal,” tõdeb Vannas.

Juustugi ei tee perenaine iga päev. “Teen juustu üks-kaks korda nädalas. Nii võib juhtuda, et paariks päevaks tulnu seda ei näe,” selgitab Vannas, kellele meeldib näha, et inimene on rõõmus, kui saab midagi õppida.

WWOOFiga tasub Lepaniidi talu perenaise sõnade kohaselt liituda juba suhtlemise pärast. “WWOOF annab võimaluse tutvuda teiste inimeste ideedega, saada osa nende positiivsest energiast,” nimetab Vannas põhjusi, miks peaks vabatahtlike liikumist proovima, ja lükkab ümber Sepa talu perenaise hirmu, et võõrad inimesed võivad koormavaks osutuda.

Eneseleidmise aeg

Tallinlane Ahto Vegmann on WWOOFis osalenud kaks korda: kord Kreekas Evia saarel, kord Läti piiri ääres Läätsamäe talus. Neid kogemusi Tallinna noormehe sõnade kohaselt võrrelda ei saa. Veetis ta ju Kreekas poolteist kuud, aga Läätsamäel vaid neli päeva.

“Keskkonnad olid nii erinevad. Kreeka elustiil on teine. Seal osatakse elu nautida,” proovib Vegmann kaht kogemust siiski kõrvutada. Kreeka kogemus oli tema meelest pigem spirituaalne, samal ajal kui hakkaja peremees ääremaalt oli inspireeriv ja motiveeriv.

Vegmannile jäi WWOOFi lendleht näppu Tallinnas Herne tänava mahepoes. Edasi kohtas noormees aastavahetusel MTÜ WWOOF Eesti koordinaatorit Karin Kilki ja sealt hakkaski mõte konkreetsemat kuju võtma.

Vegmannil oli enne Kreekasse sõitmist teada, mis põhjusel ta sinna läheb. “Tahtsin elu eemalt vaadata, minna sinna, kus sõbrad ei mõjuta, et teada saada, kas mu mõtted ja tahtmised on ikka minu omad,” räägib noormees oma soovist üksi olla.

Peale eneseleidmise sai ise mahekasvatusega tegelev ettevõtja vajalikke teadmisi mahetoidust ja tutvus võõra kultuuriruumiga.

“Üks asi on raamatust lugeda, teine asi ise näha, mismoodi nad elu kogevad,” räägib Vegmann, kes väärtustab uusi tuttavaid, kogetud kommuunielu ja peretunnet. “Kuus-seitse vabatahtlikku elas koos suures ümmarguses telgis.”

Vegmanni üks töö Kreeka Sunshine House’is oli laste mänguväljaku ehitamine.

Sunshine House polnud vaid mahetooteid kasvatav talu. “Pigem oli see spirituaalne keskus,” räägib Vegmann sealsest perekonnast, kes korraldasid jooga ja tai massaaži laagreid. Mänguväljakut ehitati aga lastelaagri tarbeks.

Nii peremehele kui Vegmannile oli see esimene kord mänguväljakut ehitada. Seega ei osanud Vegmann midagi oodata. Kui, siis vaid seda, et ehk peaks ehitamine siiski joonistest algama.

Nii aga asjad Kreekas ei käinud. Kõigepealt tõttas peremees hoopis ehituspoodi. “Kõige sirgemaid poste me nii ei saanud, aga peremees oli pärast küll väga rahul,” meenutab Vegmann kreeklase mängulist suhtumist. Ka eesti noormehele tähendas see kogemus liigsest perfektsionismist loobumist.

“Oskan nüüd perfektsuse ja mängulisuse skaalal paremini laveerida,” teatab Vegmann.

Sõnnik, nõgesed ja kiviaiad

Et mahetaludes puudub keeruline tehnika, tuleb vabatahtlikul teha palju füüsilist tööd. Tavaliselt kestab tööpäev kuus tundi, Sepa talu perenaine Nele Tamm ei oota vabatahtlikult esialgu rohkem kui neli tundi tööd päevas.

“Ma saan ju aru, et inimesed tulevad rohkem maailma vaatama,” põhjendab Tamm oma esialgset otsust. Kui aga vabatahtlik tublilt oma neli töötundi on ära teinud, on perenaine ise nõus vabatahtlikele ümbrust näitama. Tegemist vajavateks töödeks Sepa talus on maakaevamine, sõnnikuviskamine ja kiviaia ladumine.

Talu kiviaed sai kannatada talvise lumelükkamise aegu. “Algaja laob aeda kaks-kolm meetrit päevas,” räägib Tamm. Kiviaed, mis ainult pealt ära lagunenud, tuleb siiski täielikult lahti võtta.

“Naistele on marjakorjamist, rohimist, võib lüpsta ja aidata piimatooteid teha, süüa valmistada,” loetleb Tamm, kes muuhulgas teeb ise jogurtit, jäätist ja sõira.

Talus saab töötada loomadegagi. “Kui inimene loomi ei karda, oleks lihaveistele vaja karjust edasi panna,” räägib perenaine. Peale selle on veel tarvis nõgeseid kitkuda. Et perenaise poeg on mesinik, on augustis lootust mett võtta.

Igas talus oma tööd

Loomulikult varieeruvad tööd vastavalt talu spetsiifikale ja piirkonnale.

Sunshine House’is Kreekas kasvatati oliive, apelsine ja juurvilju. “Oliiviistanduses valmistasime maad kõrvitsatele,” räägib Vegmann, kelle ülesandeks oli veel voodite ehitamine, koristamine ja värvimine. Tai massaaþi laagri ajal nägi Vegmanni tööpäev välja järgmine: kolm tundi köögis, kaks tundi põllul.

Läätsamäel algasid Vegmanni päevad hommikuse suplusega, edasi viis tee peremees Mati juurde mäe peal, kus mehed tegid koos hommikusööki ja Vegmann aitas peremehel puid lõhkuda. Pärast paaritunnist tööd tuli lõunasöök, siis jälle tööle. Õhtupoole käisid mehed ujumas, kord Lätis Apes.

Kõiges tuleb kokku leppida

Võõra inimese oma koju laskmine ei pruugi kerge olla. Isegi kui läheb juba neljas suvi vastuvõtva taluna, kahtlus ei kao. “Iga uue külalise eel on kahtlus,” pihib Lepaniidi talu perenaine, kuid möönab, et ajaga asjad muutuvad ja enam pole nii hirmus kui alguses.

“Usaldama peab ja harjuma inimesega. Mõnega läheb see kiiremini, teisega aeglasemalt,” teab Vannas. Ometi soovitab ta niisugust kogemust kõigile. “Lihtsalt ise peab olema avatud, et vabatahtlik tunneks end nagu kodus,” teab Vannas, kuid ei soovita ühelgi talupidajal vabatahtlikku päris üksi põllule jätta.

Vabatahtlikule annab Vegmann nõu alguses tööaeg kokku leppida, et ei tekiks lahkarvamusi. Ka kõik toitu puudutav tasuks tallu tulles läbi rääkida. Kas vabatahtlik jagab perega külmkappi või on vabatahtlikel oma külmkapp ja kuidas käib toidu hankimine.

Vegmann meenutab, et Kreekas oli vabatahtlikel eraldi külmkapp ja kui see tühjaks sai, pidid nad ise sellest perele teada andma. “Kindlasti tasub olla julge ja oma eelistused välja öelda,” soovitab Vegmann. Ise jäi ta Vahemere-äärse toiduga väga rahule. 95 protsenti toidust oli värske.