/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Igapäevaste uudiste jälgijatele-analüütikutele oli läinud nädal rabav, sest neljapäevani olid enamiku mõtted kinni rahas – Euroopa Ülemkogu otsustas ... Tuhkagi ta ei otsustanud, sest otsuse vorpisid valmis Prantsuse president ja Saksamaa kantsler ning teised kokkutulnud kiitsid asja heaks.
Tegelikult on enamik viimase aja nn kollektiivseid otsuseid just nii sündinud: asjad lastakse nii põhja kui võimalik ja siis teavad kaks-kolm, et toimida saab üksnes nõnda. Kannatab teie rahakott seda või mitte. Viimasel kolmel aastal paljuräägitud ja -lubatud pangamaksu siiski ei sündinud, kuid erapankade nimel rääkinud valitsusjuhid teatasid nende vabatahtlikust kaasalöömisest päästeoperatsioonis. Kröösused ja rumala laenamise suurmeistrid jäid jälle oma mängumaale.
Mismoodi see koostöö nendega ja kõik muu otsustatu toimima hakkab, ei tea täpselt veel keegi, sest reedel tuli teistlaadi pauk, mis tõrjus rahaga seotu tagaplaanile. Isegi rahale mõtlemise, sest inimelud, nende mõttetu kaotamine on inimestele tähtsam. Ehkki – tasub sedagi rõhutada, et Norra on ju väljaspool Euroopa Liitu ja eurotsooni, ent on ikkagi oma – piisas kahest-kolmest päevast, et eri riikides tehtud kommentaarides tabada peamist ja häirivat: Norras toimunu võinuks aset leida mõnes teiseski riigis. Mitte ainult seetõttu, et igas ühiskonnas ja igal ajal võib leiduda mõni hull, vaid pigem seepärast, et globaliseerumine on pea kõikjal positiivse kõrval mittesoovitut, et mitte öelda negatiivset loonud.
On viimane aeg tunnistada, et paljusid koduseid asju on pikka aega ilustatud, ja just Euroopa pealinnades. Ilmselt on põhjust küsida: kas viimasel kolmel-neljal aastal Eesti ladvikus ja ajakirjanduses täheldatud poliitilise korrektsuse (neeger pole enam neeger, vaid mustanahaline) rõhutatud pealepressimine ei kajastanud juba tekkinud seisakut ühiskonnas? Oma tsiviliseerituse kasvu polnud võimalik enam muul moel tõestada kui sõnavara muutes? Kusjuures sääraselt, et vana ütlemine toob kaela paragrahvi?
Mis teha, kui oma tahte kehtestajad tunnetasid hetkeks üleolekut kõigist. Kaks aastakümmet tagasi sai kristliku tsivilisatsiooni kaheks jagunemine lõpu ja kohe ilmnes uus kiusatus hakata kõiki ülejäänud tsivilisatsioone, eeskätt moslemeist naabreid õpetama ja kamandama.
Seejuures unustati, et Lääne suurriigid olid oma sissesõiduväravad veelgi varem avanud. Kui varem sõitis neist sisse teist nahavärvi seltskond suuruses ja kvaliteedis, millega oli arvestatud seaduse vastuvõtmisel, siis nüüd muutus sissevool pea kontrollimatuks. Lisandus poliitika: vaid ühe õiguse jõuga tagamine Lähis-Idas soosis äärmusmoslemite terrorismi vallandumist ja nüüd käib kolm sõda, kus vastamisi kristlased ja moslemid. Siinkohal tasub möönda sedagi, et viimase, Liibüa sõja eestvedajad on eurooplased ise, mis – rahandus- ja finantskriis möllas kolmandat aastat – nagu rõhutas, et ollakse piisavalt tugevad ja võimelised mujal maailmas otsuseid tegema.
Praegu tõestab kogu Põhja-Aafrika ja Ees-Aasia vastupidist, moslemirevolutsioonide paikapanemiseks alustatud sõjaretk Liibüas on Lääne ilmne läbikukkumine. Nadi öelda, aga ehk toob Norras toimunu kaasa vajaliku kainenemise.
Tapatöö Oslos ja Utøyal tuletas karmilt meelde: mujal konflikte luues ja lahates olid eurooplased unustanud kodused terroristid. Täpsemalt – poliitterroristid. Vaatamata sellele, et just 19. sajandi Euroopat ja Venemaad tuleb pidada praeguse poliitilise terrori sünnipaikadeks. Veel 30-40 aastat tagasi kajas kogu Euroopa Lääne-Saksamaa, Punaarmee, Itaalia punabrigaadide, Baski, Iiri ja Korsika terroristide “vägitegudest”. Seejärel võtsid terrorismilipu üle moslemid ja olukorra pärast, mille lahendamise vajadust Euroopa alahindas. Euroopas endas plahvatas küll vähem ja kui, siis n-ö võõrad pommid. Kodune ehk Euroopa terrorism aga polnud kadunud ja nüüd tappis üks mees paari tunniga rohkem kui mõni mainitud organisatsioon varem mitme aasta vältel! Pealegi selge poliitilise sõnumiga.
On, millest vapustuda, sest hull hulluks, aga teo sõnum polnud sündinud tühjale kohale ja sel on kandepinda. Saksamaa kantsler suutis küll öelda ”multi-kulti kaput”, ent sellele ei järgnenud midagi peale ”targemate” sõrmeviibutamise. Ehk siiski piisaks ”ühest Oslost”, et peasuunda säilitades vaadataks üle võtmeseaduste vastavus tänapäeva tegelikkusega, lõpetataks must-valge võitlus teisitiarvajatega ning läheks lahti osalusdemokraatia tegelik ja mitte ainult võimulolijatele kasulik rakendamine.