Kohe ei meenugi teist nii lahtiste käte ja avatud südamega peret kui Vaaside oma: Helje (54) ning tema kaks tütart Kati (32) ja Kadri (26) võivad olla sõltuvalt olukorrast nii perekond, meeskond kui seltskond.
Kolm Vaasi kujundavad kodutunnet
29. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühest rollist teise libisevad nad naiseliku kergusega, jäädes samas enesele truuks. Kati silmavaade on pisut mõtlikum, Helje ja Kadri on aga lausa sündinud rõõmsalt lõkerdades läbi elu kõndima.
Töö, mis ikkagi toidab
Helje on pärnakas ja armastab end nimetada käsitööliseks. Ta on seda olnud kogu elu, kuigi võiks end vabalt kunstnikuks pidada. “Ehk tuleb see sellest, et mul polnud erialast kõrgharidust,” pakub ta.
Helje räägib, et joonistas lapsena palju. “Mul oli tädi, kes pidas Supeluse tänaval puhvetit. Küll mulle meeldis tema juures olla, inimesi jälgida ja samal ajal joonistada. Mehed astusid vahel mööda, prügikorv näpu vahel, ja panid plähmaka hinge alla. Seal käis omapäraseid tegelasi,” meenutab ta.
Koolis ei tundnud joonistamise vastu ükski sõbranna huvi ja kunstiringi neist keegi koos Heljega ei tulnud, nii kadus temalgi huvi. Kuigi joonistamisõpetaja kutsus, et “sul hea käsi”.
Ent keskkooli lõpus ärkas anne uue jõuga ning Helje üritas kolmel aastal tulutult kunstiinstituuti ruumi- ja mööblikujunduse erialale astuda. “Siis läksin mehele. See tundus suur ja asjalik ettevõtmine,” meenutab naine.
Kui oli aeg pere kõrvalt tööle minna, sattus Helje Kommunaari, esmalt oli seal ametis viienda kategooria maalrina, mida hiljem kahe kategooria võrra tõsteti. Tegelikult tähendas see ametikoht asutuse kunstniku staatust. Tuli teha käsitsi – ja seda tehtigi toona ainult käsitsi – plakateid ja loosungeid. Nõukogude ajal pidi kohustuslik propaganda igas asutuses väljas rippuma.
“Ämm ütles alati: selle ametiga sa küll leiba ei teeni. Ta mõtles sellega, et pintslit ja pliiatsit oskab igaüks liigutada, et see pole õige amet. Aga see on mind ikkagi ära toitnud,” nendib Helje hetkeks unistavate silmadega minevikku vaadates.
Pärast Kommunaari jätkas ta kunstnikuna plaaditehases. Sellesse aega mahtus enesetäiendus, mille käigus ta kolm aastat Villu Tootsi kirjakunstikoolis Heino Kivihalli käe all ilukirja õppis. Riigikorra lagunedes naine koondati – ta oli plaaditehases esimene, kes kinga sai, ja elas seda raskelt üle.
Ei leiuta jalgratast
Helje abikaasa Andres Vaas tegi puutööd ja oli hinnatud meister. Tal oli nende Raeküla kodus oma töökoda ja Heljegi võttis vabakutseliseks jäädes pintsli uuesti pihku.
Esmalt tegi ta akvarelle, maalides linde. Pilte osteti hästi. Siis asus tasapisi disainima Andrese valmistatud kodusisustust – nagisid, riputisi, võtmekappe. “Mees tegi toorikud, mina maalisin neid köögilaua taga. Kui kiireks läks, aitasid tüdrukud tooteid kokku panna ja värvida,” meenutab Helje.
Kogu majapidamine nägi välja nagu väike vabrik. Laatadel, turgudel ja väljamüükidel käisid kaupa müümas põhiliselt tüdrukud. “Muud meie pere ei teinudki, aga kerjamas me ka ei käinud,” lausub naine.
Heljest sai füüsilisest isikust ettevõtja 1995. aastal. “Kati on meil ärihai. Isaga koos oleks nad tugev tiim,” lisab ta.
Abikaasa Andrese surma järel tekkis seisak. Perekond kogus end ja alustas uuesti. Nüüd juba uue jõuga. Ema Helje ja Kati, kes tegutses FIEna 2003. aastast, leidsid väljaminekuid uurides, et targem oleks jätkata üheskoos osaühinguna. Kampa võeti puidutöö tegija Tiit Leppik ja väike kodusisustuse disainifirma Vaas & Vaas lükati taas käima. Helje maalib kandikutele, karpidele, kappidele ja postkastidele, kiikedele, pinkidele ja nagidele rahvariide seelikukanga- ja pitsimotiive. Kati sooviks igal kevadel välja pakkuda mõne uue kollektsiooni.
“Ega me jalgratast leiuta. Igal tootel on oma eluiga. Käsitöö peab endale meeldima, siis sobib see ka kliendile,” teab Kati. Suureks ta ettevõtmist paisutada ei taha, sest siis kaoks käsitöönduslik hõng. Vaaside ateljee asub Maarja-Magdaleena gildis ja selle töötoas on võimalik kõigil kätt harjutada.
Rooli hoiab Kati
Kuidas sai Katist tootearendaja, turundaja ja ideegeneraator?
Ilmselt osalt just niiviisi köögilaua taga vanemaid kooliskäimise kõrval aidates, värvides, monteerides, laadal ostjatega kaubeldes. Aga mitte ainult.
“Kati tahtis minna ikka sõjakooli, ta oli ja on suur korraarmastaja,” lausub ema. Aga see vaimustus läks mööda. Pärast Raeküla gümnaasiumi lõpetamist proovis temagi ema eeskujul astuda kunstiakadeemiasse kunstiajalugu õppima, aga see ebaõnnestus. Fotopoes töötades ilmnes neiu tugev tehniline taibukus ja aasta pärast tudeeris ta kunstiakadeemias juba fotondust.
Eneselegi ootamatus tuhinas vahetas Kati kõrgkooli Tallinnas samaväärse vastu Tartus. Elukutselise fotograafina ei unistanudki ta otseselt sellel alal töötamisest, vaid käsitles seda kui paljudel aladel vajaminevat oskust. “Mul oli huvi interjööri pildistamise vastu,” tõdeb ta.
Kati Vaas on töötanud kahes Pärnu sisustussalongis, julgus hakata tegema eramute ja korterite sisekujundusi oli tal juba Tartu õpingute ajal. Vaaside kodulehel on tehtud tööd kõik väljas. Luues perefirma Vaas &Vaas, kujundas Kati välja kindlad kodukujunduse tootegrupid ja sarjad.
Kindlam kontseptsioon, süsteemne tootearendus ja turundus on olnud Kati rida. Tore kodulehekülg, mis aitab kaupa müüa, samuti Maarja-Magdaleena gildi kodulehekülg on Kati tehtud-pildistatud.
Kui Vaaside vanema tütre tegemisi veel kirjeldada, tuleks mainida tennist. Kati on lapsest saati tennist mänginud ja sellest aastast juhib ta Pärnu Kesklinna tennisekooli: nuputab üritusi, kursusi, laagreid – teeb kõik, et lapsi ja täiskasvanuid sellele spordialale lähemale tuua.
Vaaside noorim
On veel üks sündmus, mis seob just õdesid Vaase. Kati ja Kadri on need, kes tulid mõttele ja viisid kolm aastat tagasi ellu kohaliku suurpuhastusturu idee. Rohelise mõttelaadiga noored naised leidsid, et Pärnus see puudub. Mitte lihtsalt kirbukas, vaid kultuuriline kirbukas. Ja on seda ettevõtmist kolm aastat vedanud.
Kuidas aga juhtus, et noorimal tütrel Kadril on soont organiseerimisele? Oma osa on sellel kindlasti kodusel naisperel, kellega kõike lõputult arutada, läbi rääkida ja seletada on saanud. Ja emal, kes eluraskusi nii sageli naerusuiselt osanud käsitleda.
“Mulle istus Raeküla gümnaasiumis hästi näiteringis. Olin suur orgunnija,” lausub Kadri. Tema tee viis pärast keskkooli Viljandi kultuuriakadeemiasse, mille ta eelmisel aastal kultuurikorralduse erialal lõpetas.
Juba Viljandis alustas Kadri projektijuhtimisega, korraldades mitmesuguseid üritusi. Ta on kaasa löönud laulu- ja tantsupeo korraldajate seas, valmistab ette nüüdisaegset tantsu linnalaagrit, suve lõpul liitub aga PÖFFi meeskonnaga. Ja kirbukal, mis kenasti käima lükatud, oli tänavu juba 170 kaubapakkujat. Sellist traditsiooni ei tohiks linnas katkestada, usub noor naine.
Kui Kadri on kodus käimas, võtab ta pintsli kätte ja aitab tooteid teha, teatades sinna juurde, et tal pole selleks annet. Aga selles peres kellelgi juba naljalt pintslist pääsu pole.