Intervjuu: Sotsiaaltöö tulevik on hea koostöö

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Valter Parve, TÜ Pärnu kolledži õppejõud

Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse osakond saab sel aastal kümneaastaseks, mispuhul toimub täna sotsiaaltööalane konverents.

Valter Parve, olete üks seitsmest õppejõust. Mida tähendavad teile need kümme aastat?

Eks ta üks suur arendamine ole olnud. Üsna nullist tuli alustada, sest mujal Eestis sellist eriala ei õpetatud. Oli küll klienditöö- ja psühholoogiapõhiseid, kuid meil on palju majandusaineidki: kõik meie tudengid saavad kaasa raamatupidamisoskused ja teadmised mikro- ja makroökonoomikas. Nad ei pea tulevikus piirduma ainult klienditööga, vaid võivad ise teenust pakkuva ettevõtte luua ja seda juhtida.

Kui palju on olnud kümne aastaga lõpetajaid?

Õppijaid käib meie koolis üle Eesti ja eriala on lõpetanud 297 tudengit. Osa mujalt tulnutest on isegi Pärnusse pidama jäänud ja see on nüüd küll regionaalse kolledži ühe rolli hea näide – tuua noori Pärnusse, luua võimalus siin oma karjääri alustada.

Lõpetajaid on siirdunud kodust kaugemalegi. Näiteks kaks töötab Inglismaal, üks kriminaalhooldaja ja teine lastekaitsetöötajana. Käisin neist ühel eelmisel aastal külas ja tundub, et nad on seal tublid ning meie kooli diplom hinnatud.

Küllap seda oli rõõm kuulda?

Jaa, oli. Aga ma ei tahaks promoda Eestist äraminekut, meilgi on oskajaid inimesi vaja. Võin kinnitada: osakonna lõpetajatel on üsna suur kutsekindlus, kolmveerand neist on jäänud õpitud erialal pidama.

Olete Pärnus sotsiaaltööd juhtinud, olnud üks MTÜ Aktiviseerimiskeskuse Tulevik rajajaid. Mis on sotsiaaltöös muutunud? Kas minek on üles- või allamäge?

Allaminekut küll ei ole, järjest uusi teenuseid tuleb juurde. Pärnut võiks näiteks kilbile tõsta selle eest, et siin ei jagata raha lõdvalt laiali kõigile, kes väidavad end olevat töötud. On nõue: kui küsid toimetulekutoetust, tuleb tööeas inimesel neli tundi päevas töises rehabilitatsioonis osaleda. Selline kord selekteerib slikerdajad välja.

Kel tõesti häda, see tuleb ja osaleb, saab toetust ja üritab minna palgatööle, kui võimalus avaneb.

Milline on sotsiaaltöö tulevik?

Koostöö kõigi nendega, kes on kursis inimeste ja nende perede probleemidega. Konstaablite, sotsiaaltöötajate, perearstide ja -õdede, klassijuhatajatega … Hulk inimesi, kes on saanud vastava ettevalmistuse, võiks palju sagedamini omavahel kokku saada ja nõu pidada.

Koostöövaim vajaks Pärnus turgutamist.

Hiljuti küsisin oma kauaaegselt kolleegilt, Pärnu kodutute hoolekande ja toetuste peaspetsialistilt Raul Kivilt, mis talle töörõõmu pakub. Ikkagi üksteist aastat ametis. Ta vastas: “Koostöös kliendiga uudsete lahenduste leidmine.”

Seega – inimeste endi vastutustunne oma ja pere toimetuleku osas peaks kasvama, vähem võiks olla käegalöömist. Raskenevas majandusseisus võiks hoopis kasvada kokkukuuluvustunne.

Teine areng. Eestis ei ole veel sotsiaalteenuste standardit, millega võrrelda ja mille täitmist asutustelt nõuda. See on riigipoolne tegematajätmine.

Mis juhtub majandussurutise tõttu? Inimesi koondatakse, nad jäävad töötuks. Kas Tulevik on suuteline kõiki aitama, kas seal jätkub tööd?

Probleemiks on seni olnud pikaajalised töötud, kes aasta või enam ei leia tööd. Aga see, mis praegu toimub, hakkab mõjuma alles aasta pärast, sest koondatud saavad ju hüvitisi, millest mõnda aeg võib ära elada.

Kõige kurvem oleks see, kui noored hetkeraskustest ja pidevast poliitilisest tigetsemisest ning “rehepapi”-mentaliteedist tüdivad ja mujale elama asuvad.