Pärnakate armastatud Jaansoni raja äärsed istumiskohad langesid ööl vastu pühapäeva vandaalide rünnaku ohvriks, vaid üks pinkidest pääses antiinimeste amokijooksust tervelt.
Lõhkumismaraton Jaansoni rajal
13. september 2011, 06:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööd ja vaeva kartmata ning häbi- ja aukartust tundmata ründasid huligaanid süsteemse järjekindlusega kõiki inimeste meeleheaks raja äärde paigutatud istumiskohti. Hoolimatult on nad lahti peksnud raja sillapoolses otsas varjualuse katuselauad. Osa neist jäeti väändunud naelte otsa ripendama, teised pilluti ümberkaudsetesse põõsastesse. Kurjategijate ajupuudulikkust kompenseerivat käterammu sai tunda raja teises otsas asuv varjualunegi: selle küljest lahti kangutatud istmelaud hulpis eile hommikul kaldaäärses vees.
Jõudu rohkem kui mõistust
Neljast raja ääres asunud lihtsamast - kahest pakust ja nende peale löödud lauast koosnevast - pingist kahel rebiti istmelaud toore jõuga pealt ja heideti kõrkjate vahele hulpima. Kolmas kisti pakkupidi maa seest välja ning jäeti sedaviisi vedelema.
Ei saa öelda, et pätid olnuks papist poisid. Kõhklemata pistsid nad rinda kahe raske, kümne sentimeetri paksustest laudadest ja palkidest kokku löödud, kahest pingist ja lauast piknikukomplektiga.
Pühapäeva hommik leidis need mõlemad, jalad abitult taeva poole, kastemärja heina sees vedelemas. Välikäimla ukse virutamine oli sellise vägitüki kõrval käkitegu.
“Me siin kahe tugeva mehega keerasime need suurte pingutustega tagasi,” märkis esmaspäeva ennelõunal pingigenotsiidi tagajärgi likvideerinud, rada hooldava OÜ Dairon Plussi omanik Jalmar Juurikas.
“Noorukid, kellel rammu õieti ei ole, aga kuraasi küll – neid pidi rohkem olema,” usub Juurikas, et lammutusmaratonil osales suurem punt tegelasi.
See pole esimene kord, kui mõni vägilane on otsustanud oma maailmavalu rajaäärse inventari peal välja elada. Nii sel kui eelmisel aastal on seda rünnatud vahetult pärast jaanipäeva.
“Siin hea toimetada, ega siin õhtul ja öösel nii palju inimesi ka käi ja kes see ikka noortekamba vastu häält julgeb tõsta,” nentis Juurikas, kelle sõnutsi on märatsemine vaat et paratamatu asjade kulg. “Kui noored inimesed on vägijooki täis ja mujale ei ole oma energiat panna, ju nad siis tõestavad üksteisele oma võimekust ja leidlikkust.”
Sedakorda puruks pekstud viiest pingist on Juurika hinnangul võimalik taastada kolm. Seda üldiste rajahoolduskulude eest, ilma linnavalitsusele eraldi arvet esitamata.
“Keerame pingid õigeks ja kaevame need asjad, mis välja tõmmatud, maa sisse,” ütles Juurikas. Kaks pinki olevat aga nii kehvas seisus, et neid pole enam mõtet parandada.
Kahe pingiga miinuses
Pärnu linnavalitsuse kõneisiku Maria Murakas-Ollo sõnutsi peab linnavalitsus nüüd välja mõtlema, kas osta mahakantud kahe pingi asemele uued või ei. Samuti ei ole linnavalitsus veel otsustanud, kas ta rajaäärse mööbli omanikuna teeb lõhkumise kohta politseile avalduse.
“Elu on näidanud, et need ei ole väga perspektiivikad asjad: politsei saadab paari aasta pärast teate, et ei õnnestunud vandaale tabada, ja ongi kõik,” nentis Murakas-Ollo.