Ootamatult surnud Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II elu oli keeruline ja kompromissiderohke. Eesti ajakirjanduses ilmunud (ilmuvad) järelehüüded on kohati vaoshoitumad ja siis sentimentaalsusest ning Eesti riigile truudusest nõretavad. Tegelikult on tõde Aleksei Rüdigerist (Ridiger), keda maailm tunneb patriarh Aleksius II-na, kuskil vahepeal.
Tõepoolest, patriarh ei lakanud elavat huvi tundmast, mis toimub tema sünnimaal, aeg-ajalt õnnestus mõnel inimesel Eestist temaga vestelda. Kindlasti vastab tõele, et ta kandis oma “väikest kodumaad” elu lõpuni südames. Niisama kindlasti oli meist paljudel uhke tunne, et eesti keelt valdav ja Eestimaalt pärit mees on kogu Venemaa kirikupea.
Sellest, et Aleksius II oleks kuidagi üritanud lähendada Eestit ja Venemaad ning etendada kahe riigi suhete seadmisel vahemehe rolli, ei ole põhjust rääkida.
Suhete alal võeti ette vaid üks mannetu katse, kui president Arnold Rüütel viibis patriarhi juures ja sealt “juhuslikult” astus läbi Vene president Vladimir Putin. Ootamatu kohtumine tekitas pigem segadust, sest otsustades hiljem Eesti lehtedes ilmunu järgi, ei saanud isegi sellest sotti, kes keda kuhu kutsus ja millise sõnumi presidendid teineteisele edastasid. Kui sellest kohtumisest oligi midagi tõsisemat planeeritud, jäi see olemata.
Kogu Venemaa kirikupeana polnud Aleksius II huvides liialt afišeerida oma Eestimaa päritolu. Vene õigeusu patriarhaat on alati olnud paras intriigide pesa, kuigi võimuvõitlus käib seal ülimalt varjatult.
Nüüd on segadus patriarhi viimse sooviga. Jäänuks peale Kuremäe klooster, oodanuks meid väga huvitav, aga ka mõndagi lubav poliitiline olukord. Viisakus nõudnuks Vene juhtide viibimist matustel. Nüüd, kui patriarhi põrm sängitatakse Moskvasse, langeb ära vajadus Eesti juhtidele silma vaadata ja nende kätt suruda.
Võib-olla siiski pole liialdus lisada, et Eesti ei osanud või ei saanud ära kasutada neid võimalusi, mida andnuks Aleksius II parem kaasamine Eesti-Vene suhete arendamisse.