Tennisist Mait Künnap peab aja maha võtma

Mait Künnap Foto: Toomas Huik/Postimees

Läinud nädalavahetusel Tallinnas Eesti meeste “Masters Cupi” turniiril teise autasu teeninud Mait Künnapil tuli väljakul võidelda nii vastaste kui valuga rinnas.  

“Neli päeva enne turniiri sain sõpradega trennis jalgpalli mängides trauma,” rääkis Pärnust pärit tennisist Künnap. “Juhtus nii, et mänguhoos kukkusin õnnetult ja ühel vasakpoolsel ribil murdus tükk küljest. Esmaspäeval ei saanud ma isegi joosta, rääkimata tennisemängust, kuid siis sain valuvaigistavaid süste ja otsustasin end turniiril proovile panna.”

Kas olete kunagi varem pidanud sellises olukorras mängima? 

Nii tõsise vigastusega pole ma varem platsil käinud. Algul mõtlesin, et proovin kergemate vastastega mõne mängu ja siis jätan turniiri pooleli, aga läks teisiti. Süstid võtsid mängu ajaks valu ära ja kuigi õhtuti tegi ribi väga palju haiget, otsustasin lõpuni võidelda. Arvan, et tegin õigesti ja võin enda üle uhkust tunda, et finaali pääsesin.  

Nüüd pean küll kolmeks-neljaks nädalaks aja maha võtma ja tennisemängust hoiduma, et ribi korralikult kinni kasvaks. 

Sügise algul läksite Lõuna-Ameerikasse mängima ja treenima. Kui kaua Eestist ära olite? 

Mängisin Tšiilis ja Boliivias kaks kuud ja kokku osalesin kaheksal turniiril. Üksikmängus oli parim saavutus pääs veerandfinaali, kuid paarismängus suutsin kaks korda finaali jõuda.

Oma mänguga võin rahule jääda, kuid tulemusega mitte. Paarismängus polnud mul kindlat partnerit, iga turniiri eel otsisin uue paarilise. Mõni neist oli päris heal tasemel mängija, kuid juhtus sekka selliseidki, kelle mänguoskused olid võrdlemisi nigelad. 

Mis tulu tõid teile need kaks kuud võõrsil? 

Kõige tähtsam eesmärk oli pikendada välishooaega. Tutvusin huvitavate inimestega ja sain palju positiivseid emotsioone ning mängukogemusi kõrgmäestiku hõredas õhus.  

Lõuna-Ameerika riikides on elu tunduvalt odavam kui Eestis.  

Kui suur oli pikal reisil teie abiliste meeskond? 

Polnud mul ühtegi abilist, ise pidin olema enda treener, arst ja mänedžer. Kindlasti oleks vaja juhendajat, kuid ma ei suuda korralikule treenerile palka maksta.  

Seda kartust ei ole, et võiksin võõrsil hätta jääda. Olen oma sportlasekarjääri jooksul käinud vähemalt 40 riigis mängimas ja igasugustest olukordadest välja tulnud.

Võib arvata, et tennisemänguga ei teeni te väga suurt raha. Kes aitavad teil pikkade võistlusreiside kulusid katta? 

Nii see on, nende turniiride auhinnaraha eest endale väga palju lubada ei või, kuid tänu headele sõpradele olen suutnud vee peal püsida.

Aasta algul otsustasid Sven Mansberg, Ago Altjõe, Raivo Remmelgas, Kaire Kopli ja Indrek Prants mind toetada ja seda on nad teinud.  

Viimasel ajal on tunda Eesti tenniseliidu tõhusat abi. Rõivad ja jalanõud annab firma Le Coq Sportif ning reketid saan Wilsoni Eesti esinduselt. 

Kui palju olete oma kodulinna Pärnuga seotud? 

Kuigi ma ei kuulu enam Pärnu tenniseklubisse, loen end pärnakaks. Kui võistluskalender lubab, olen heal meelel tulnud kodulinna mängima. Viimati mängisin Pärnus läinud suvel väga vahval paarismänguturniiril “Samsung Euronics Cup”, kus meil õnnestus koos Ago Altjõega esikoht võita. 

Olite palju aastaid Eesti meeste tennise esinumber, kuid tänavu pidite meistrivõistlustel tunnistama Jaak Põldma paremust. Kas olete endale mantlipärija leidnud? 

Mulle teeb heameelt, et nooremad mängijad on hakanud pead tõstma. Jürgen Zopp on praegu väga hea ja tema asub Eesti meestest maailma edetabelis kõrgeimal, 764. kohal, mina jään temast maha 38 kohaga. Põldma peaks olema 843. positsioonil.

Kui nii võtta, peaksime kolmekesi olema enam-vähem samal tasemel. 

Kui palju võib majanduslangus teie edaspidist karjääri ohustada? 

Kindlasti on sponsoritel nüüd vähem võimalusi mind aidata, kuid olen endistviisi optimist. 26aastase mängijana peaksid mu karjääri paremad ajad veel ees olema.