Kas keegi on kunagi öelnud, et rahvamuusika ja motohuvi ei käi kokku? Ega vist. Selle kinnituseks leiame Pärnumaalt Kõnnu küla metsast mehe nimega Siim Rikker.
Tsikkel sai nime Tuulelõõtsutajate ansamblilt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembrist maini on Siim Tallinnas puutöömees, kes restaureerib vana mööblit. Eriala omandas ta Tallinna ehituskoolis, kuid on soojendanud koolipinki Viljandi kultuuriakadeemiaski.
Suveks võtab mees endale „puhkuse“, et esineda Tuulelõõtsutajate rahvamuusikaansambliga, kus ta mängib Võru tüüpi lõõtsa. Peale selle korraldab Siim Rikker lõõtsamängimise töötube ja tegeleb hobide – motikate ja merega.
Kogu oma suvise vaba aja veedab Siim abikaasa Killu ja poja Tobiasega lapsepõlvekodus Kõnnul, kus ootab tema 1995. aasta Suzuki LS650 Savage, mis on ümber ehitatud lihtsaks bobber’iks (ühekohaline madala sadulaga tänavasõidutsikkel) ja saanud ansambli järgi ristinime Tuulelõõtsutaja.
Elu enne Tuulelõõtsutajat
Rattapisiku sai Siim oma motokoolitajast sõbralt Andrus Tischlerilt, kes õhutas teda tsikliluba tegema ja endale matka-enduroratast hankima.
Siim läkski poodi ja ostis Aprilia Pegaso Traili (matka-enduro), millega seejärel sõitis kaks suve. Ta käis Soome ja Rootsi kaudu pikkadel matkadel Norras, Lätis ja Leedus ning sai selgeks, et ühepütase vibratsioon väsitab sõitja ära.
Tallinnas elab Siim Järvel, kus ühes naaberhoovis seisis 1995. aasta Suzuki Savage. See on esimene Jaapani päritolu chopper, mille Suzuki tõi turule aastal 1986. Sellest ajast saadik pole mudel oluliselt muutunud: endiselt on tegu kerge tsikliga, millel on hea juhitavus. Tänu madalale istmele saavad sellega kenasti hakkama lühikesed inimesed ja algajadki.
Ratas hakkas Siimule silma igal õhtul, kui ta koeraga jooksmas käis. Suzuki Savage seisis kilega kaetult ja liikumatuna paar aastat. Aga eelmisel suvel nagu tavaliselt õhtul koeraringi tehes nägi Siim, et tuul oli kile ratta pealt minema puhunud.
Tundus võimatu ei midagi ette võtta. Siim läks koju, printis paberilipikule oma telefoninumbri, läks ja riputas selle tsikli peegli külge.
Ei läinud kaht tundi, kui ratta peremees helistas. Siim rääkis talle ära oma huvi selle ratta vastu.
„15 aasta vanused rattad maksavad Eestis umbes 30 000 krooni, mina sain selle tsikli kätte 14 000 krooniga, kuna omanik ei suutnud ratast käima saada. Veeretasin ratta koju, võtsin küünla maha, panin uue asemele ja teisest matsust see ratas mul käis,“ kõneles Siim esimestest tundidest Savage’iga.
Eelmine omanik olevat selle ratta saanud Saksamaalt sõbra käest ja kuna ta ise suuremat sorti motohuviline polnud, lasi ta ülevaatuseks vajaliku hoolduse teha. Siis jäi ratas seisma. Nii tuli välja, et Siimust sai äsja hooldatud ratta omanik.
Miks bobber?
Siim tahtis, et ta tsikkel oleks võimalikult lihtne ja funktsionaalne ning sobiks ilusa ilmaga kohvikust teise sõitmiseks. Lühikese pükste ja lahtise kiivriga, et ei peaks alati vedama selga umbset matkakomplekti kõigi lisadega.
Motobande tänavuse matka tegi Siim kaasa Savage’iga. Kaaslased neisse väga ei uskunud, soovitasid Siimul oma bobber’iga Lõuna-Eestist tagasi keerata, kuid mees oli kange ja ütles, et kui bensiini ja sädet on, siis see ratas sõidab. Ainuke asi, mis reisi pingele alla vandus, oli esilaterna viiemillimeetrisest terasplaadist kinnitus.
”Sõidumugavuselt on ratas okei, kuid kunagisest huvist saada lahti ühepütase mootori mürinast ei tulnud midagi välja, kuna ka Savage on ühesilindriline. Eks mees pea tugev olema ja selle välja kannatama,“ arvab Siim Rikker.
Bobber ehitati lihtsuse põhimõttel
Ümberehitusel lähtus Siim Rikker lihtsuse põhimõttest. Internetist otsiti välja pilt, mida ta oma soovi järgi muutis ja mille järgi ratast ehitama hakkas. Teine põhimõte oli teha seda võimalikult odavalt. Välja tuli tavaline Jaapani ratas, mida on veidi „mõnitatud“.
Aga mis siis tehti?
* Tagakiigel eemaldati kaassõitja jalatapid, need on nüüd täis keevitatud, pahteldatud, värvitud.
* Juhi jalatapid pärinevad ühelt alkoholisõbralt. Neil olid sees sooned, mille Siim täitis pumbamaailmast ostetud rõngastihenditega. Kui Siim neid ostmas käis, küsiti talt pumba marki. Kui Siim seepeale jalatappe näitas, olid müüjad väga üllatunud, et sellises kohas pumbatihendeid kasutatakse.
* Porilauad eemaldati.
* Esilatern, peegel ja suunatuled on uued.
* Lenkstang on vahetatud. Kuju jäi samaks, kuid juhtmestiku peitmiseks pidi Siim leidma seest tühja juhtraua.
* Taha ei tahtnud Siim peale numbri ega numbritule midagi. Nii on suunatuled sellised, mis näitavad nii ette kui taha.
* Motopoest leidis Siim endale hambaarstipeegli moodi peegli, mida parasjagu oli müügil ainult üks, ja kuna juurde ta ei tahtnud tellida, jäi bobber ühe peegliga;
* Summuti tegi Siimu vend Priit, kel on juurdepääs CNC-pingile. „Summuti on originaal, ainult veidi lõigatud ja tehtud samuti pildi järgi. Tegu oli Harrika aftermarket’i osaga, mille hind kataloogist tellides oleks olnud 40 000 krooni, kuid vend lõikas kettad ja tegi muu,“ ei varjanud Siim oma supersäästu.
* Klassikaline bobber on tavaliselt tagavedrustuseta, aga see tundus Siimule liiga julm. Ta jättis originaalvedrustuse alles, aga keeras selle võimalikult pehmeks.
* Istet otsis mees kõikvõimsast eBayst, kuid tellimus läks kaduma. Siis tegi Siim papist šablooni, kriipis plekile, andis talle veel niisuguse painde, mille arvas hea olevat, polsterdas ja kattis nahaga. Säh sulle eBayd!
* Siimule meeldib väga, et sellel väiksel rattal on rihmavedu – see pidavat olema üsna hooldevaba ja mõnus sõita.
* Numbri tahtis Siim panna rattapoldi juurde, visuaalselt nii sobis. Numbriplaadiga aitas taas hädast välja vend, kes selle tema šablooni järgi valmis tegi.
* Tagatuli on vana Iž-47 oma, mille Siim sai onu käest nagu rullikujulise tööriistakotigi.
Oma tööaega arvestamata pani Siim selle ratta alla 8000 krooni, mis eurodes teeb 511 eurot ja 30 senti. Kui liita sellele ratta ostuhind, läks kogu kupatus maksma 1406 eurot ja kuus senti.
Ülevaatusele!
Ümberehitatud ratta registrisse saamisega nägi Siim kõvasti vaeva. Ta käis kolmes ülevaatuspunktis ja igaühes neist leiti ise probleem.
Ühele ei meeldinud esitule eurotähis, kuigi poest, kust Siim tähisega laterna ostis, väideti, et see sobib.
Teisele ülevaatajale ei meeldinud number. Ta väitis, et Eestis pole ühtegi ratast, mille number oleks sellises kohas, kuigi neid sõitis samast punktist selle vestluse ajal ajal mitu mööda. Kolmandas küsiti, kuhu kaasistuja oma jalad paneb.
Neljandas kohas sõitis ülevaataja rattaga tiiru ümber maja, mõõtis mürataset, leidis, et rehvid ja muud asjad vastasid mõõtmetele-nõuetele, ega näinud rattal mingit probleemi. Nii saigi Siimu ratas Eestis arvele võetud.
Siim Rikker leidis oma tsikli naabrimehe õuest, kui tuul ükskord sellelt kile pealt puhus.