Öö, mil mupo istus kinni

Foto: Andres Adamson

Linnaviletsuse käskkirjaga korda looma saadetud munitsipaalpolitsei kadus 48 tunniks.

Kell läheneb südaööle, kui Pärnu ühe popima ööklubi ette keerab roheliste kirjadega marsruuttaksot meenutav omnibuss, kust hüppab välja üheksa niisama rohelist mehikest ja tädikest.

“Näe, päkapikud!” hõikab klubi ukse ees suitsetav noorsand oma hirmsasti ülesmukitud ja vaevu püsti seisvale pruudile.

Ent esmamulje on teadagi petlik. Tegu pole ei kellegi muu kui Pärnu mupoga, kelle linnasaks Märt Musimumm saatis korralikule politseile appi korda pidama.

Linnakordnikud võtavad kiiresti klubi ette ahelikku ja asuvad selgeks tegema, kes on baari ees konutajatest löömamees ja kes mitte, sest herr Musiumm andis range käsu: ükski löömamees ei tohi ühtegi Pärnu klubisse enam siseneda.

Löömamehed elavad aga linnasaksa teada kõik Pärnust väljaspool.

“Kus te elate?” nõuab kaheksa mupo tegelast üksteise järel klubi ees konutavatelt noortelt. “Kui te Pärnus ei ela, ei tohi te Pärnu klubides käia!”

Üheksas, kõige tähtsam, vaatab kogu tegevust huviga pealt.

Uurivad vaesed rohelised tegelased, mis nad uurivad, aga ükski kluppi kiirustav noor ei taha kuidagi omaks võtta, et ta elab mujal kui Pärnus.

Nüüd otsustavad vaprad linnakordnikud appi võtta kavaluse ja hakkavad dokumente kontrollima. Kes teab, äkki on mõnel kodukoht sinna kirja pandud? Kui ei ole, saab vähemasti teada, kas piduline on peo jaoks piisavalt vana.

Aga seegi aktsioon ei taha õnnestuda, sest noored pole varmad oma dokumente näitama.

Asi kisub juba üsna kentsakaks, kui klubi juurde ilmub keset ööd hallipäine turjakas vanamees. Tegu pole kellegi teise kui karmikäelise volikogulase Einoh Jürkaga.

Jürkale ei meeldi mupo tegevus üleüldse ja sellepärast otsustab ta sekkuda.

“Kuradi muidusööjad siin!” röögatab Jürka. “Midagi muud teil pole teha kui keset ööd lapsi ahistada! Oleks see minu teha, peksaksin teie bande päevapealt laiali! Neetud rahva raha laristajad!”

“Teie dokumendid palun!” nõuab aga nüüd mupo boss Kolli Karla. “Teeme kohe kindlaks, kes siin öösel niimoodi rahva rahu rikub.”

“Säh sulle dokumendid!” näitab Jürka korrakaitsjale rusikat. “Mis õigusega sina, kolme miljoni Karla, minult siin pabereid nõuad, ah?”

“Aga palun,” näitab nüüd korrakaitsja. “Minul on herr Musimummi allkirjaga volikiri, mis lubab mul Pärnu linna piires läbiotsimisi ja kontrolli korraldada. Ja üleüldse politseid mängida. Kui sinuga lõpetame, lähme tuhlame kapo kontori läbi. Eks näis, mis delikaatsed paberid sealt päevavalgele tulevad.”

Volikoguja laseb nüüd naeru, nii et hing jääb kinni.

“Võime su vastuhaku eest vastutusele võtta,” ähvardab Karla.

“Ürita aga!” turtsub Jürka.

Nii ei jäägi Karlal muud üle kui lasta ühel oma naisalluval käerauad välja otsida.

“Mis need on?” imestab Karla roosasid sametisi käeraudu vahtides.

“Poest ostsin,” punastab naismupo. “Koju või nii. Ma ei teadnud, et mul neid tänaval vaja läheb.”

Aga enne veel, kui rohelised mehikesed jõuavad austet linnavoliniku raudu pista, kostab vali sireen ja autost astub välja kaks päris ehtsat tursket politseinikku.

“Saime vihje, et keegi laamendab siin ja kavatseb öösel politseijaoskonda sisse murda,” teatab üks politseinikest.

“Aga mul on ju volikiri!” hädaldab Karla.

Üldise juubelduse saatel viiakse volikirjaga linnavalvurid minema ja neid ei nähta enam 48 tundi.

Mis plaanid on võimul volikirja autoriga, ei ole Perroonile teada.