Raske on unustada Diana Aitai 26. jaanuari tragöödiat. Paljud inimesed ei olegi unustanud. Nad liiguvad Pärnu linnas avatud silmi ja avastavad ikka ja jälle mõne kaanega katmata sademeveeaugu või -kaevu.
Pärnus leidub veel varitsevaid auke
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
27. oktoober 2011, 09:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sealjuures paneb mõtlema, et osa tähelepanelikest inimestest ei tea täpselt, kuhu neist aukudest võiks teatada. Mõni on teavitanud ohtlikest süvenditest ajakirjanikke. Pärnu Postimees ongi viimastel kuudel avalikuks teinud ja seeläbi linnas sulgema sundinud mitu katmata auku.
Veel kolmest varitsevast kaevusuust tõi toimetusse teavet Irina Aitai, kaevu kukkunud Diana ema, kellele omakorda olid aukudest rääkinud tuttavad, kes uskusid, et Irina oskab neist ohtudest teavitada kedagi, kes need augud sulgeda käsib. “Ma ei osanud mujale kui ajalehele neist teada anda,” sõnas naine ja näitas fotosid.
Kolm auku
Riia maantee alguses, seal, kus sellest teest saab Pikk tänav, asub hoonestamata krunt. Sellel on paar sammu kõnnitee servast eemal sügav kaev, millele kunagi on katteks pandud kauba-alus, mis nüüdseks täiesti mäda ega suudaks kanda lapsegi raskust.
Sealt kümmekond meetrit Vana pargi suunas asub teine kaev, mis on küll kaetud laudluugiga, kuid naksumise ja kulunud välimuse järgi ei soovitaks selle kandevõimet katsetama minna. Pealegi ei või teada, kui sügav kaev selle luugi alla on peidetud.
Raske on öelda kõnealuse kinnistu omanikku, kuna aadress tuleks hoonestamata alal naabermajade kaudu tuletada. Kuid linnavalitsusel ja maa-ametil peaks ülevaade omanikust olema hetkega kättesaadav.
Niisama keeruline on öelda, kellele kuulub katmata auk Papiniidus Riia maantee 161 elamu vastas üle tänava kõnnitee lähedal haljasalal. (Palume vabandust asjasse puutumatu Riia maantee 161 elanikelt, aga ei oska paremini kohta kirjeldada.) Seal võib tegu olla mõnele asutusele kinnistatud hooldusalaga, kui see pole linna hooldusala. Auk on osaliselt täidetud prahiga, mis jalaga vajutades nõtkub ega kujuta endast kindlat jalgealust.
Ka selle augu kohta on raske öelda, kui sügav on ohuallikas jalakäijatele. Ihuliikmeid sinna sisse astudes murda tundub küll imelihtne.
Aga jalakäijaid seal liigub, sellest annab tunnistust katmata augu lähedale murule tallatud jalgrada.
Metallivargus näib lihtne
Oma eilehommikusel retkel varitsevate kaevude juurde hakkas meile kõnniteel silma metallkaanega kaetud väike kaev. Otsustasime ajakirjandusliku eksperimendi korras proovida, kui keeruline või raske on väikeselt kaevusuult ümmargune metallkaas ära tõsta.
Selgus, et see pole keerukas ega füüsiliselt raske. Kaas kerkis oma pesast vähese jõupingutuse järel ja aega kulus selleks kaks sekundit. Mitte keegi möödujaist ei paistnud meie tegu märkavat ega pööranud meile tähelepanu isegi siis, kui tõstetud kaant pildistasime.
Kaas kaalus ligi viis kilogrammi. Selle eest saab vanametalli kokkuostus umbes 80 senti ehk ligikaudu 12 krooni. Kümne sellise vargus, tükkideks peksmine ja muu rauakolaga vargsi metalliostu müümine tooks tulu kaheksa eurot.
Summa tunduks naeruväärne, kui sellistest tegudest ei jääks jalakäijate teele auke, millesse astumine murrab paremal juhul jalaluu, halvemal viib ratastooli või juhtub midagi veel hullemat.