Midagi on väga mäda mäe otsas

Valter Parve. Foto: Urmas Luik

Ajakirjanik Sirle Matt meenutab Pärnu Rääma väliujulas sel suvel toimunut, kui tema jäi ainukeseks, kes suitsetavat alaealist ­korrale kutsus, ja see häirib teda (“Keegi ei sekkunud”, PP 29.08). Ses jutus on peidus küsimus ­kõigile täiskasvanutele, miks me ei sekku nii­sugustel puhkudel. Vastuseid võiks leida mitu, kuid viitan siin neist ühele võimalikule: see on hirm. Mitte niivõrd noorukite kättemaksu kartes, vaid tundes jõuetust aastatega jäigastunud ja noori ülehooldava, tädiliku “lastekaitse” ees.

Kirjutasin samal teemal Pärnu Postimehes arvamusloo 9. aprillil 2015, kus muu hulgas tõin näiteks ühe väga õpetliku juhtumise Saaremaalt. Ise lugesin sellest 1. detsembri 2008 Postimehest: Risto Berendson rääkis, kuidas väikese poevarga kinni pidanud juhuslik möödakäija sai teo eest kohtunikult trahvi 15 000 krooni! Poisike oli (täiskasvanu haardes ­rabeldes?) kriimustusi saanud ja perearsti sellekohasest kinnitusest piisas, et politsei hakkaks asja uurima.

Kohusetundlikule täiskasvanule oma vastutustundliku teo eest määratud trahv sisaldas korraga mitut sõnumit. Esiteks ­kuritegelikult käituvatele noortekampadele: ärge ­kartke, politsei igale poole ei jõua ja teised said mittemärkamiseks sobiva hoiatuse, teiseks meile (ka Sirle Matile): targem on kõrvale vaadata ja mitte sekkuda. Kolmas sõnum võiks olla seadusandjatele ja seaduse täideviijatele: maailmast igasuguseid väärtusi ja eeskujusid ning arusaamu kokku korjates on vastutustundetult kokku keevitatud selline lastekaitse, mis mugavate ametnike käes võib kohati muutuda oma pahupooleks ehk laste väärkohtlemiseks.