Pole midagi lihtsamat kui argumenteerimata üks poliitikuist oma ettepaneku tõttu rumalaks, ütleme otse, lolliks tembeldada, olgu siis mõte kaalumist ja süvenemist väärt või ei. Ministril ei saaks sel moel juba a priori kunagi õigus olla. Praegu on sellise suhtumise pälvinud kultuuriminister Rein Lang. Ilmselt vastab tõele väide, et kultuuriminister ärgu tehku ega öelgu midagi sisuliselt kultuuritegevust puudutavat, sest ainult nii on tema töö kiiduväärt.
Sageli sisutuks kirumiseks muutunud mõttevahetus sai alguse Langi poetatud sedastusest: “Meie põhiseadus ei näe ette ainult eesti keele ja kultuuri säilitamist, vaid ka arendamist. Aga kui see arendamise raha läheb hoopis Barbara Cartlandi teoste ostmiseks ja nende eest laenutushüvitise maksmiseks, on midagi väga valesti.” Selle mõtte sidumine tsensuuri, raamatukogupõlguse või kärpevajadusega on meelevaldne ja väär.
Kirjanik ja kunagine kirjanike liidu esimees Jan Kaus kirjutas Eesti Päevalehes: “Ometi tasuks raamatukogudelgi ikka ja jälle kaaluda ministri püstitatud dilemmat: kas osta raamatuid lugejate hetkemaitsest või rahvuskultuuri huvidest lähtudes.”
Luuletaja ja kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv ütles ERRile: “On loomulik, et riik kontrollib, mida kodanikud riigile maksudena loovutet raha eest saavad. Just nagu koolisööklad ei tohi keskenduda kompvekkidele, kuigi klientuuri kindlasti oleks, ei tohi riigi poolt sõnakunsti soetamiseks eraldet raha kuluda eeskätt meelelahutusele.” Rohkemal või vähemalt määral on Langi lähtepunkti heaks kiitnud Vikerkaare peatoimetaja, kirjandusteadlane ja -kriitik Märt Väljataga ja isegi (:)kivisildnik.
Lihtne on kähmata, et Lang on loll, aga internetikommentaatorite asemel võiks siiski Kausi, Sinijärve, Väljataga ja (:)kivisildniku arvamust kuulata ning kestlikumates kategooriates mõelda.