“Iga hingamisega natu-natukene hakkab energia tulema,” kostab rahulik hääl üle ruumi, kus tosin naist võimlemismattidel istudes ennast ettepoole sirutab ja painutusse süveneb, kuni treener käsib neil tunda vabanemise jõudu.
Töötud vabatahtlikud jagavad oma oskusi
19. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joogatreeningut teeb töötuks jäänud Tiina Suur vabatahtlikuna, samuti nagu kudumise õpetaja Helen Lensment. Mõlemad naised on Kilingi-Nõmme päevakeskuses saanud võimaluse tõestada ennast teisi õpetades, tuginedes päevakeskuse ja töötukassa Pärnumaa osakonna vahel sõlmitud lepingule, milles väljendub ühine huvi anda töötutele uusi tööoskusi ja -kogemusi, kaasata nad tugevamini ühiskondlikku ellu.
Enda kogemuste najal
“See treening annab nii palju jõudu ja hingerahu,” ütleb töölt joogatundi lipanud ja näost näha rahulolev Maia, kerib võimlemismati rulli ja kiirustab uksest välja.
“Olin raamatupidaja, ühe lapse kõrvalt tegin veel FIEnagi seda tööd, teise kõrvalt enam ei jõudnud, jäingi tööta,” ütleb tunni lõpetanud Suur. “Heli teab, et tegelen jooga ja võimlemisega, ka ökotoiduga, ja pakkus võimalust tulla vabatahtlikuna oma teadmisi ja kogemusi jagama,” viitab ta päevakeskuse juhatajale Heli Juhkamsoole.
Oma teadmisi ja aega panustava treenerina tahab Tiina Suur, et inimesed saaksid tundidest kasu, oleksid tugevamad, tervemad, õnnelikumad ja neil oleks rahulik uni.
Tavaliselt jõuab tööpäeviti joogatundi 10–12 naist, mõnikord on neid rohkemgi olnud.
“Jagan oma kogemusi, milles olen veendunud, et need töötavad tervise heaks, ise jõudsin joogani perearst Elsa Volkovi soovitusel. Tervis vedas mind alt, tema soovitas muuta elustiili,” räägib Suur, kes järjepidevalt on joogaga tegelnud seitse aastat.
Aga tohtri soovitusel vaatas noor naine üle enda ja pere toiduvalikugi ning on jõudnud arusaamisele, et poed pakuvad üsna hullu toitu. “Selline toit ei anna energiat. Hakkasin otsima puhast, ehedat söögikraami ja jõudsin ökopoeni, tõsi, seal pakutav on tavalisega võrreldes kallim, aga seda kulub vähem, sest see on energiarikkam,” seletab enda harjumusi muutnud naine, kellele suurim tänu on treeninguliste ütlemine “Tead, mul oli nii hea olla”.
“Tore on nende inimestega siin koos treeningut teha, näha säravaid silmi, see töö arendab ennastki, innustab tehnikaid arendama,” tõdeb Suur, kes käib vallakeskusesse viie kilomeetri kauguselt Tihemetsast ja tunneb head meelt töötukassa pakutud võimaluse üle tulla koduseinte vahelt välja ja olla kaasinimestele kasulik.
Beebipapud ja -sokid
Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel maakohas pole töökohti jalaga segada, seepärast on päevakeskus kohalike huve tundes kasutanud töötukassaga kokkuleppel vabatahtlikke varemgi. Aasta esimesel poolel oli vabatahtlikuna tegev Mirko Miilits, kes koondas muusikahuvilised noored ja avastas endas organiseerimisvõime ning hingelähedase erialana noorsootöö. Kokandusringi juhendaja sai aga kokana tööle.
Teisel poolaastal tegutseb joogaharrastaja kõrval käsitöömeister, kelle juurde 2007. aastast peatänavas tegutsevasse päevakeskusesse huvilised nõu küsima lippavad.
“Algkoolitust pole siin küll keegi vajanud, aga papude kudumise õpetust küll,” räägib Helen Lensment, näidates käsitsi kootud roosasid, siniseid, rohelisi armsaid papusid, mis ootavad tänavuste vallakodanike vastuvõttu ja kingitusena üleandmist. “Kui arvate, et neid on kerge teha, siis eksite. Papusid kududes muudkui alustad ja lõpetad, muudkui peidad lõngaotsi ja alustad uuesti,” selgitab ta.
Heategevuslik papude ja sokkide kudumine beebidele on tava, mis algas Häädemeeste Martadest ja ajast, kui Pärnu sünnitusmaja vajas umbkaudu 1000 papu- ja sokipaari aastas ning kohalikud Kilingi-Nõmme Martad nende kudumiseks vardaid veeretasid.
“Mulle, kes ma olen lastega aastaid kodus olnud, annab vabatahtlikuna tegutsemine tööharjumuse ja suhtlemisvõimaluse, kohustab kindlal päeval ja kellaajal jätma kõik muu, et tulla kodunt välja,” ütleb agar käsitöömeister, kelle peres kasvab kuus last. Pesamuna, viiene Mia tuleb emaga päevakeskusesse meelsasti kaasa.
“Hakkasin koos õega kuduma lapsena, ema õpetas. Nüüd on minu lastega juhtunud koolis nii, et käsitööõpetaja küsib: “Kes tegi?”, sest alguses ei tahetud uskuda, et lapsed nii korralikult koovad,” rõõmustab Lensment huvi kandumise üle.
Avalikkusele on Kilingi-Nõmme pereema teada kui internetiportaali Isetegija mullu kauneima jõuluehte konkursi võitja. Võidutöö “Härmas jõulukroon” valmistas ta heegelniidiga ühendatud joogikõrtest, mille ümber jämedate varrastega kudus karvastatud pinnaga valgest dekoratiivlõngast toru.
“Eestlased arvavad, et jõulupärg peab olema kuuseokstest, aga selle põhjaks võib kasutada kas või vanapaberit, peaasi, et alus on ümmargune,” mainib Lensment, kes juba kavandab lähenevateks jõuludeks nii Isetegijale kui enda kodu kaunistamiseks meeleolukaid ja käepärastest materjalidest kaunistusi.
Heategevuslikel nobenäppudel on aga pool tööd veel ees, sest papusid-sokke on vaja poolesajale Saarde valla vastsele ilmakodanikule. Vajaliku käsitöölõnga ostmisele pani vald oma õla alla nagu varasematelgi aastatel.
Vabatahtliku vanaisa otsing
Kilingi-Nõmme päevakeskus toimibki peamiselt vabatahtlike abil, sest huviringide ja -seltside juhendajad on oma hobile pühendunud inimesed.
“Raha pärast seda keegi ei tee,” tõdeb juhataja. Ta tunneb head meelt, et riigiasutuselt on tulnud selline algatus, kus töö kaotanud inimesed tunneksid end vajalikuna.
“Inimese suurim vajadus on siiski endast anda ehk soov end ühiskonnale kasulikuna tunda. Koostöö töötukassa Pärnumaa osakonnaga on olnud tulemuslik, sest koostööleppes on arvestatud nii sihtrühma vajadusi ja soove kui töötu oskusi, teadmisi ja huve,” selgitab Juhkamsoo. “Ja kui mõni praegu töötu tunneb, et ta sooviks oma oskuste või hobidega meie kogukonda rikastada, on ta oodatud ning võimalik, et hobist saab töö. Seda me kutsumegi endas avastama.”
Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta möödudeski vajab päevakeskus oma aega ja tahet panustajaid. Näiteks noorte muusikahuviliste koordinaatorit ja kogenud lapsehoidjat, kes sel ajal, kui nende emad kas või joogat teevad, hoiaks põnnidel mängutoas silma peal.
“Ja igatseme oma majja noortega nokitsevat vanaisa, see tähendab meest, kes oleks tehnikaga sina peal ja aitaks meil loovusringi tarvis klaasi lõigata ja vahel keeraks siin kas või uue pirni lakke,” räägib päevakeskuse juhataja soovidest, mis saaksid taas täidetud vabatahtlike panusega.