Juba septembris tegi meie eesti keele õpetaja Maaja Hage ettepaneku jätkata tööd kooli ajaloo teemaga ja sedapuhku mitte konverentsi korraldada, vaid ühes näitemängus osaleda.
Kuidas me möödunud sajandi õpilasteks kehastusime
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle meeldis see näidendi mõte väga: palju lahedam on näidelda kui tunnis lugemisharjutusi teha, töövihikut täita või kirjandit kirjutada. Olime kogu klassiga nõus, aga siis läks päris tööks ja ilmnes, et kõik ei viitsi tekste pähe õppida ja proovid võtavad osakese meie vabast ajast. Algas virisemine. Muidugi sai õpetaja pahaseks, aga me oskame end kokku võtta ja siis lõpeb kõik tavaliselt väga hästi.
Oleme ühe väikese osaga juba kooli ajaloopäeval esinenud, sellest meenuvadki naljakad juhtumid. Kogu etenduse nn lavatagune elu toimus lava kõrval olevas töpaklassis. Poisid pidid endale ülikonnad selga panema ja õiged soengud pähe kammima. Nad kasutasid selleks ohtralt juuksegeeli. Tundsin südamest kaasa: geeli peast ära saada on tõsine katsumus, eriti kui terve tuub peas on.
Tüdrukud pidid juuksed patsi punuma. Enamik tegi need ise, kuid oli ka neid, kes ootasid abi. Peaaegu kõik klassikaaslased seisid juba laval, mina ja veel paar tüdrukut alles klassiruumis. Siis avastasin, et mu kingad on kadunud ja oma patsid alles poolikud, õpetaja aga hüüdis juba ukse peal. Nii ma siis otsisin valgete sokkide väel, käed patse tegemas, oma kingi taga ... Lavale jõudsime ikka õigeks ajaks.
Istusime ja ootasime oma lavalemineku korda, siis märkasime üht klassivenda, kes ilma särgita, ainult lühikeste pükste väel, kikilips kaelas, tantsides klassist välja tuli, teised poisid tema järel. Nad pidid püramiide tegema. Mõtlen, et püramiidide osa ongi kogu etenduse parim, saab nalja.
Esimese etenduse ajal juhtus päris mitu apsakat. Esiteks tulime päris paljude tüdrukutega valel ajal klassist välja. Saal oli inimesi täis, laval käis tegevus ja me püüdsime olukorrast välja tulla – loll oleks olnud tagasi minna, kuigi õpetaja näoilme ütles teist. Lõpustseenis jättis üks osatäitja mikrofoni sisse lülitamata. Püüdsime talle vaikselt märku anda, et ta selle käepidemel olevast lülitist tööle paneks. Kõik ajas hirmsasti naerma.
Etenduse lõppedes olime väsinud, kuid arvan, et kõik jäid tehtud tööga rahule ja olid õnnelikud. Panime käed kokku ühte puntrasse, nagu tihti enne võistlusi tehakse, et hüüda: „9.a!” Eks me siis hüüdsime kõik midagi, „9.a” sellest muidugi välja ei tulnud, aga lahe oli tunda seda meie klassi ühtehoidmistunnet.