Esmaspäeval mõisteti kasulaste sõna otseses mõttes piinamises süüdi Tartumaa abielupaar Margot ja Maido Konks. Peres oli nelja lihase lapse kõrval neli kasulast, kelle kasvatamisel pidasid vanemad vajalikuks dušisegistiga peksmist, sõrmede kapiukse vahele jätmist, tundide kaupa lumehanges kükitamist, sipelgapesasse istumist ja palju-palju muud, mida on keeruline muu kui sadismina kirjeldada.
Kohus tuvastas, et kasulapsi piinati ligi kolme aasta vältel. Jaole saadi sellele üsna juhuslikult tänavu kevadel. Oma õõvastava mõõtme annab hämmastavalt julmale juhtumile see, et perekond Konksu eksponeeriti varem kui eeskujulikku kasuperet. Tänavu aasta algul ilmunud ajakirja Sotsiaaltöö (tervise arengu instituudi ja sotsiaalministeeriumi väljaanne) esimeses numbris ilmus paariga intervjuu, milles Margot Konks muu seas ütles: “Ma ei tee tavalist sotsiaaltööd, kuid ma pean kasvatamisel kasutama omamoodi nippe, sest nad on erilised.”
Veel alla aasta eest tublide vabatahtlike ja eeskujulike kristlaste mulje jätnud paari “omamoodi nipid” tekitavad nüüd jõuetut viha. Seda enam, et kohus mõistis naisele aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse ja mehele kuuekuuse tingimisi vangistuse.
Lugedes esimesi analüüse, mis asenduskodude süsteemi kohta Konksude juhtumi valguses tehtud, saab tõepoolest järeldada, et puudulik on nii järelevalve kui asendusperede ettevalmistus. Riik on oma kohustusi lastesoovijate kanda andnud, kompenseerinud vaeva väikse rahaga ja siis käega löönud. Nüüd on üks väga julm juhtum avalikuks saanud, kuid kui palju hunte lambanahas veel peitub, ei tea keegi.
Äärmiselt kahetsusväärne, et silmad avatakse alles siis, kui midagi väga halba on juhtunud. Sama käib nii lasteaedade ronimispuude kui lahtiste kaevude kohta.