Hundiuurija Laura Kiiroja: Põder võib olla ohtlikum kui päästetud susi ja ta liigikaaslased

Laura Kiiroja õpib Kanadas doktorantuuris koerlaste käitumist ja kognitsiooni. Pilt on tehtud inimestega harjutatud hundiga Saksamaal Wildenburgi loomapargis. Kiiroja kuulus põhigruppi, kes seal hunte juba varasest east saati kasvatas.

FOTO: Erakogu

Pärnumaal üle-eelmisel nädalal jäisest jõest päästetud hunt ei kütnud kirgi üksnes Eestis, vaid kogu maailmas. Uudis läks nii paljudele korda, kuna tegemist oli küllaltki harukordse looga: kokkupuude inimese ja kardetud kiskja vahel lõppes mõlemale hästi. Uurisime, mida arvab juhtunust aastaid hunte inimestega harjutanud ja nende hingeelu tundev zoosemiootik Laura Kiiroja. Mida võis tunda ühtäkki inimeste rüppe sattunud võsavillem? Samuti avaldab Kiiroja arvamust, miks on Eesti huntidel raske elu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Miks on meil üha enam noori üksinda uitavaid hunte? Keskkonnateadlased arvavad, et küttimisnormid on liialt suured. Karjad lüüakse varakult laiali.

Tõepoolest, Eesti huntidel on elu väga raske, iga aasta kütitakse ligemale pool populatsioonist. See põhjustab kindlasti karjade lagunemist ja üksikute huntide arvu kasvu. Kahjuks soodustab see probleemisendite teket. Uuringud on näidanud, et ilma karjata jäänud huntidel, eriti noortel vanemate õpetuseta jäänud võsavillemitel on metsas keeruline hakkama saada. Nad kipuvad lambakarja kallale või küla vahele märksa suurema tõenäosusega kui stabiilses karjas elavad soed. Samal põhjusel suurendab tugev küttimissurve jahihooajavälist huntide suremust, eriti noorte seas.

Sindi paisult Pärnu jõest päästetud hunt oli alles kutsikas. GPS-kaeluse andmed on näidanud, et ta on pärast oma sündmusrohket päeva kõvasti edasi liikunud. Keegi ei tea, kas ja kui palju ta juba enne õnnetust oli rännanud.

Ei saa välistada, et ta sattus hätta hundijahihooaja käigus perekonnata jäämise tõttu, kuid kõik stsenaariumid on veel spekulatiivsed.

Tagasi üles