Sadulsepp teeb nüüd rohkem sadulaid kaherattalistele kui neljajalgsetele

Töökoja asutaja Tiit Peimann on enda sõnutsi nahka käänanud ja väänanud juba 1980ndatest. Foto: Urmas Luik

Millega tegelevad tänapäeva sadulsepad? Kas üldse millegagi? Sadulsepaametit võib ­pidada kaduvaks elukutseks. Ometi väärtustatakse sadulseppi kui vanadele asjadele uue elu andjaid üha enam.

“Käsitöö ei sure iialgi välja,” sõnas üks Pärnu kesklinnas kingsepa-sadulsepa töökoda pidav mees. Ümberkaudsed nahameistrid on tagasihoidlikud, liigset tähelepanu endale ega oma töökojale ei soovita. Tööd pidavat jätkuma ja inimesed leidvat neid üles reklaamitagi.

Tegemise nappusest enam muretsevad kohalikud meistrid selle pärast, et järelkasvu ei tule. Just selles võib peituda põhjus, miks see elukutse kipub unustuse hõlma vajuma. Kesk­linna töökoja omaniku paarimees suri aastaid tagasi ja uut meistrimeest või õpipoissi ta enda kõrvale leidnud ei ole. Toimetab üksi, just nii palju kui jaksab ja tahtmist jagub.