Spordimaastikule mahtus nii minoori kui mažoori

EM-hõbedasel neljapaadil on ees olümpia lävepakk. Foto: Fred Killing

Pärnus algas 2011. aasta vapustusega, sest lume all varises kokku spordihalli väiksem saal. Läks veel hästi, sest hall oli pühade tõttu suletud ja ohvreid ei olnud. Tavapäeval võinuks sel kellaajal seal olla väikseid võimlejaid. Ohvriks võib pidada aga halli esimesest projektikriipsust peale vedanud Vambo Talu, kes püüdis nii igapäevatöös kui varingut likvideerides endast parimat anda, ent Keskerakonna sooja kaissu heitnuna õigustatult praeguste linnajuhtide eksekutsiooni kartis ja lahkumisavalduse kirjutas.

Väike saal on seni taastamata, teadmata on seegi, kas ehitatakse see üles endisena või hoopis kahe madalama korrusega.

Eesti spordi 2011. aasta olulisemaid märksõnu oli jalgpall. Keegi võttis meie rahvusmeeskonna peaaegu EMile saamist eufooriana ja kinnitas, et jalgpall on midagi enamat kui sport ning meist rääkis terve Euroopa. Keegi teine aga nimetas vuti ümber toimunut kõvasti ülepuhutud vahuks või koguni hüsteeriaks. Nii või teisiti oli jalgpallurite EMi alagrupi teine koht ning tõus maailma edetabeli 50. koha lähedale väga tubli saavutus. Arvatavasti selle taustal kuulas Pärnu linnapea Toomas Kivimägigi tähelepanelikumalt Eesti esiliigastki välja pudenenud linnameeskonda ja lubas ainuisikuliselt neile anda järgmisel aastal kolmandiku võrra rohkem tuge kui maailmatasemel sõudjatele ning ennast kõrgliigades pidevalt tõestavatele võrk- ja korvpalluritele.

Aasta otsijate tiitel võiks kuuluda parimat paatkonda leida püüdnud sõudjatele. Kord ei sobinud Andrei Jämsäle paadikaaslased ja ta astus eemale, kord ütles teenekas treener Tatjana Jaanson, et kui nii ei tehta, nagu mina õigeks pean, siis mina enam ei mängi. Üks laviini vallandajaist oli järjekordne loobunud narvalane Igor Kuzmin (varem kergitasid kaabut Andrei Šilin ja Leonid Gulov). Olümpiapilet kahepaadil siiski teeniti ja neljast kõvimast moodustatud EM-hõbedane neljapaat läheb kevadel veel üht pääset püüdma. Kui see saadakse, siis läheb jälle huvitavaks – kes istub Londonis kahelisse, kes neljasesse?

Meeldiv on tõdeda, kui palju on Eesti spordis järjest paremini riigikeelt kõnelevaid ja Eesti lippu siiralt kõrgel hoidvaid venelasi. Anna Iljuštšenko, ports ujujaid, Jelena Glebova, pool meeskonda jalgpallureid, Pavel Kružajev jne. Tegelikult võttes pole ju tähtsust, kas keegi on habemega või ilma, naine või mees, pikk või lühike, eestlane või muulane, aga paraku on seni seda teise sordi inimese teemat ju ikka torgitud. Eemalt, sest spordi sees ei tee keegi vahet.

Nõrgalt, sõbrad, nõrgalt! Nii tahaks öelda kiidetud spordilinna Pärnu publikumile. Pärnu võrk- ja korvpallureid käib vaatamas maksimaalselt 500 inimest, aga tillukeses Raplas tuleb oma korvpallureile kaasa elama 800, Pärnust poole väiksemas Rakveres kogub Tarva korvpallimeeskond kuni 3000 pealtvaatajat! Pärnu on kasvatanud vähemalt koondise jagu jalgpallimehi, aga sajab läbi liigade nagu kivi, mingi mõttetu Paide peksis paar aastat tagasi pärnakad meistriliigast ja on nüüd ise seal kodupubliku lemmikuna tabeli keskel.

Milles asi, kaaslinlased? Kas selles, et tahame nii võrk-, korv- kui jalgpalli, nii mehi kui naisi, aga Raplas, Paides ja Rakveres toimib ainsale iidolile raha ja publikumenu andev väikese koha efekt? Sorry, aga Rakveres on nii korv- kui võrkpall, pisikeses Võrus nii korv- kui võrkpall, naised ka veel. Leiged ja ära hellitatud oleme, ei muud.

Pärnu spordi üks mitmes mõttes kenamaid fenomene on PJK vutinaiskond. Mitmes mõttes esiteks seepärast, et neiud-naised on tegelikult üsna robustse mängu jalgpalliga nagu kokku sobimatult tõesti kenad. Võtke luup ja vaadake siin seda pilti. Teiseks on see seltskond treener Jüri Saare vedamisel koos püsinud juba enam kui kümme aastat. Nagu Saar ütleb – sünnitatakse laps ära ja tullakse tagasi. Ning kolmandaks on see viimastel aastatel Eestis kõik tiitlid võtnud ja järjestikuste võitude reaga lausa Euroopa tipptulemusele pretendeerinud naiskond vaikselt ja väärikalt varjus püsinud. No kui ei hinnata naiste jalgpalli meeste pallimängudega võrdselt, siis kahju küll, aga närve me seepärast ei kaota.

Sport on tegelikult kett, mille lülideks sportlased, treenerid, publik, kohtunikud, varustus, spordirajatised, sponsorid, ajakirjandus. Kuidas see kett välja paistab, kui õlitatult kõriseb, sõltub palju sellest, kui intelligentne, avatud ja sõnaosav on sportlane. Eesti sportlane on üldjuhul suhtleja (või siis on talle selgeks tehtud, et avalikkusega läbi pressi suhtlemine on tema elukutse osa), aga mõni on kohe eriliselt hea jutumees. Üks paremaid näiteid on suure tulevikuga rattamees Rein Taaramäe, kes suudab oma mahlakat blogi kirjutada ka Prantsusmaa velotuuri raske 240kilomeetrise mägietapi järel, aga kellest ei jää sõnaosavuselt ja ütlemisjulguselt palju maha Vändra-päevade pinginaaber, nüüd maailma ühes rikkamas klubis Astana pedaaliv Tanel Kangert.