Kui riigipea teeb Eesti Televisioonis erakorralise avalduse, peab mõni sündmus teda väga valusalt puudutama. Mäletatavasti võttis president Lennart Meri sel moel sõna näiteks Keskerakonna lindiskandaali ajal 1995. aastal. President Toomas Hendrik Ilves pidas vajalikuks astuda erandlik samm seoses sellega, et Keskerakonna büroost avastati varem Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades poliitikat teinud Hannes Rummu isiklik kirjavahetus.
Kui 16 aasta eest nimetas president Meri toonast sündmust demokraatliku riigi kriisiks, siis nüüdse juhtumi koos erakondade varjatud rahastamise, fiktiivsete elamislubadega kaubitsemise ja avaliku võimu müümisega tituleeris president Ilves poliitilise moraali kriisiks. Õigusega.
Uurimine kestab ja lõpliku tõe selgumine võtab aega, kuid pole vähimatki põhjust kahelda Rummu sõnades, millega ta on kinnitanud, et kindlasti on kirjavahetus sattunud Keskerakonna ruumesse vastu tema tahtmist ning rikkudes põhiseadust. Selle kohaselt on “igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele”.
Nii elamislubade äri kui konkureeriva erakonna liikmete järel ebaseaduslik nuhkimine ei heida varju üksnes konkreetsele erakonnale, IRLile või Keskerakonnale, vaid kogu Eesti poliitikale. IRL suutis oma skandaalile vähemalt adekvaatselt reageerida ja anda parteikaaslaste tegevusele negatiivse, hävitava hinnangu.
Keskerakond hoiab parteina oma liikmeid enam ja tehku nad kui tahes küsitavaid tegusid, hukkamõistu ei järgne, kui mõne teisitimõtleja arvamus välja arvata. Sellise kriitikavaba käitumisega tsementeerib Keskerakond oma paariastaatust ja poliitilise moraali kriis laiemalt ainult süveneb.