Tuisune mets – võrratu vaatepilt, mis tekitab probleeme

Pärast tuisku katab lumi peale okste tüvesidki ja nõnda võib saada eriti võimsa elamuse, kõndides sihvakate mändidega okasmetsas. Foto: Karl Adami

Üle pika aja on taas tuisused ilmad. Kahe tuisu vahel väisasin üht latiealist männi-kuuse sega­metsa. Tore oli taas üle pika aja nullilähedase temperatuuriga ­lumekrudinat kuulda. 

Peatudes tungis kõrvu aga kerge kumin. Niivõrd vaikne oli see päev. Ei toksinud rähnid ega teinud häält rongad. Jäljeaabitsat sirvides täheldasin, et hetk enne minu sissetungi olid selles puistus kuuseoksi napsanud ja seejärel puhanud kaks metskitse. Tore, et neil kahelgi on hing sees. Neid neljajalgseid on viimastel kuudel mu teele jäänud aina vähem ja vähem. Lumele jäetud jälgedestki võib välja lugeda, et tihedat loomaliiklust minu nii-öelda tagahoovis pole.