Hitleri pikad varjud Saksamaal

Mälestusmärk “Stelenfeld” (avatud 2005) Euroopas mõrvatud juutidele Berliinis Brandenburgi värava läheduses. Siin mälestatakse kuni kuut miljonit natsionaalsotsialistide ohvrit. Mälestuskompleksi autor on Peter Eiseman, maa all on informatsioonikeskus, kuhu on huvilistel vaba sissepääs. Püsinäitus räägib Eesti juutide saatusestki. Foto: Aino Siebert

Võiks arvata, et kohutavate kannatuste järel on Saksamaal pärast Kolmanda Reichi kapitulatsiooni juudiviha välja juuritud. Värske uurimus näitab, et antisemitism on siiani laialt levinud.

Antisemitism põhineb teadmatusel judaismist, nendivad sõltumatu komisjoni liikmed. Uuringu kohaselt on 20 protsenti sakslastest passiivsed juudivihkajad. ”Antisemitismi poliitiliseks edasikandjaks“ on parempoolse ekstremismi esindajad. Rohkem kui 90 protsenti juudivastastest kuritegudest läheb neonatside arvele, seisab äsja avaldatud raportis. Eksperdid rõhutavad, et suur ohupotentsiaal on islamistid. Seetõttu soovitavad asjatundjad valitsusel teha uuringuid, kui palju on moslemite hulgas levinud viha juutide vastu.

Komisjon kritiseeris valitsuse kultuuriprogramme, näidates, et need vajavad parandamist: praegu puuduvat strateegia antisemitismi vastu võitlemiseks.

Noored sakslased ei tunne sõna “Auschwitz”

27. jaanuaril 1945 vabastas Punaarmee Auschwitz-Birkenau surmalaagris olnud vangid. Enne tänavust mälestuspäeva korraldas ajakiri Stern uuringu, mille tulemused on üllatavad: 21 protsenti alla 30aastatest ei oska sõnaga “Auschwitz” midagi peale hakata. 95 protsenti vanematest tundsid Hitleri koonduslaagri ajalugu. 43 protsenti küsitletutest olid külastanud holokausti muuseumi.

Samal ajal ei teadnud kolmandik, et Auschwitz (Oswiecim) asub Poolas, 60 kilomeetri kaugusel Krakówist. Sealses töö- ja surmalaagris mõrvati 1941-1945 ligikaudu 1,1 miljonit inimest, suurem osa olid juudid ja poolakad. 1947 otsustas Poola parlament muuta hävitamislaagri mälestusmuuseumiks. 1979 võeti see UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Esimest korda tähistati holokausti päeva Saksamaal 1996 natsionaalsotsialismi ohvrite mälestuspäevana. Holokausti mälestuse üleilmastumise algatas kaks aastat hiljem Rootsi tollane peaminister Göran Persson. Eestis sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu 2003. Aastatel 1945-1947 oli Auschwitzi tapmislaagris nõukogude julgeoleku NKVD vangla.

Auschwitz Disneylandiks?

Pariisis ilmuv ajaleht Télérama märgib 26. jaanuaril, et endine surma külvanud laager on muutunud Disneylandiks: “Auschwitz on muutunud “tooteks”, sest juba Krakówi lennujaamas maandumise järel tehakse turistidele massiliselt pakkumisi. Kolmetunnine ekskursioon taksoga maksvat sada zlotti (20 eurot).

Ajaleht tsiteerib Cracow City Tours kaastöötajat Tomas Stanekit, kelle teate kohaselt külastas surmalaagrit eelmisel aastal 1,3 miljonit inimest.

Muuseumis on kõik, mida turisti süda igatseb: WC, rahavahetusautomaadid, kohvikud ja kioskid. Kuigi ekskursioon on tasuta, peavad grupiliikmed maksma giidile 38 zlotti inimese pealt.

Päeval, mil Hubert Prolongsau külastas Auschwitzi, oli tööl 250 giidi, kes seletasid 14 keeles 8000 külastajale ajalugu. Itaalia ajaloolane Marcello Pezzetti tõdes, et sellise inimmassi keskel pole võimalik kohutavatest kuritegudest aru saada: “Külastajale ei anta aega mõista, mis tegelikult toimus.”

Neonatsid tudengite korporatsioonides

Korporatsioonide tantsupidu Viinis sattus tänavu holokausti mälestuspäevale. Sellest veel ei piisanud – peole olid kutsutud neonatsidest poliitikud, nagu Marine Le Pen (Rahvarinne), Kent Ekeroth Rootsist ja flaami natsionalist Philip Claeys. Kohale olid tulnud NPD (Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Erakond) esindajad. Habsburgide dünastia kunagisse Hofburgi lossi saabus 3000 külalist, kuid palee ette kogunes protesteerima segu vasakpoolsetest, keskkonnaaktivistidest, antirassistidest, sotsiaaldemokraatidest ja ametiühingute esindajatest.

Sajad politseinikud olid kohal, kesklinn suleti liiklusele. Lossi üürija teatas, et ei kavatse tulevikus ruume tudengiühendustele kasutada anda. Ball toimub viimased 40 aastat jaanuari viimasel reedel.

Korraldaja Udo Guggenbichler kinnitas, et ainult juhuse tõttu toimus ball nüüd holokausti mälestuspäeval: ”Kokkutulek on mõeldud ainult tantsimiseks, see ei ole poliitiline üritus.“

Saksamaa ajakirjanduses ilmuvad tihti teated, et korporatsioonides valitseb rassism. Uudisteportaal News märgib, et korporatsioonide katusorganisatsioonis on 1500 aktiivset liiget ja ligikaudu 10 500 endist tudengit. Nende programmis seisab: “Vaatamata miljonite juutide mõrvamisele, ei pea liikmed tundma kollektiivset süü- või häbitunnet.” Korporandid nõuavad, et sakslased, suurim rahvas Euroopas, hoiaks kokku: “Multikultuurne riik on surnud. Praegune olukord on viinud paralleelühiskondade tekkimiseni ja sotsiaalse õhkkonna pingestumiseni. Eriti peab keelama Saksa koolides ära islami,” seisab ühenduse ajalehes.

Ometi väidab väljaanne, et võõrad kultuurid võivad rikastada, kuid ainult juhul, kui neid reglementeeritakse. Üks radikaalsemaid korporatsioone on katoliiklik Tuiskonia.

Saksamaal on korporatsioonid elitaarsed ühendused, mis liiguvad radikaalse ekstremismi ja legaalse rahvusluse vahel. Tihtipeale esineb (meeste)ühenduses vägivalda, liikmetel on eitav suhtumine naistesse – daamidel on ainult meeste ehtimisfunktsioon.

Neonatsid katoliku kirikus

David Berger kirjutab oma äsja ilmunud raamatus ”Der heilige Schein“ (”Püha mask”), et antisemitism ja naistevaenulikkus on katoliku õpetuse erilised insiigniad.

Berger, kes tegi karjääri, hoolimata sellest, et kirikuvürstidele oli teada tema homoseksuaalsus, lahkus oma kõrgetelt kohtadelt, sest ei olnud valmis kauem taluma silmakirjalikkust ega peitma oma seksuaalset suundumust maski taha. Teoloog tõdeb, et kuni 50 protsenti preestritest on geid. Ühe näitena võõra- ja juudivaenulikkuse, kuid ka homofoobia kohta toob ta veebilehe kreuz.net. Anonüümne katoliiklik võrguväljaanne on ühinenud islamistidega võitlemaks “maailma juudistumise vastu”.

Äsja Müncheni rahvateatri lavale tulnud Rolf Hochhuthi näidend “Stellvertreter” (”Asetäitja”) otsib omakorda küsimust vastusele, miks paavst Pius XII, jumala asetäitja, ei astunud välja juutide tapmise vastu. 49 aastat tagasi tekitas näidend suure skandaali, sest tollal 32aastane autor riputas soola vanale haavale.

Kuulsaim katoliku kiriku kriitik Hans Küng ütles ühes intervjuus (Süddeutsche Zeitung), et Pius XII-le oli mõiste “inimõigused” tundmatu, paavst ei kasutanud kunagi sõna “juut”.

Neonatside naised filmis “Kriegerin”

Kui räägitakse neonatsidest, tulevad silme ette pildid agressiivsetest meestest. Kuid iga viies uusnats on naine. Rahvusäärmuslaste lapsed ristitakse nimedega nagu Diethelm, Irmhild või Ortrun. Neonatside naised on valmis sünnitama Hitleri emapildi kohaselt oma meestele palju lapsi. Üks juhtfiguure on Edda Schmidt (62), kes elab Bisingenis Baden-Württembergis.

Naiste rolli näitab David Wnendti uus film “Kriegerin” (”Sõjanaine”). Marissa, keda mängib usutavalt Alina Levšin, on skingirl. Noor naine on brutaalse natsirühma liige, kuhu meelitatakse üha rohkem naisi. Nad aitavad pruunis miljöös oma mehi, asutavad lasteaedu ja tõstavad häält koolis lastevanemate koosolekutel. Nende keelekasutus on pehmem, seetõttu ei tajuta tihti fanaatiliste amatsoonide ohtu.

Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa kaitsepolitsei avaldas uuringu, kus öeldakse, et nii NPD kui teised neonatsirühmitused püüavad värvata oma ridadesse naisi. Nad loodavad selle sammuga parandada oma mainet. See, kes oskab olla kena, võib siis peu à peu levitada rassistlikku ideoloogiat.