Tartu vanahärra kolib igal aastal kaheks kuuks Pärnumaale metsa alla

Pärnu Postimees

22. juuli 2022, 06:10

Peagi 85aastaseks saav Kuldar-Vello Kool püstitab igal aastal Lemmele kogu suveks oma väikese elamise. Kaasas on isegi saun ja oma tualett. Foto: Jüri Looring

Kuldar-Vello Kool sõidab Lemmele igal aastal 15. juunil ja lahkub augusti lõpus
Tartlane Marek oli kuue kuune kui esimest korda Lemmes suvitas
Riina ja Hillar Kaerama puhkavad suviti Lemmes üle 40 aasta

Juuli teisel pühapäeval, kui hommikupooliku nigel ilm külvab puhkajad üle tiheda vihmaga, askeldavad Häädemeeste vallas Lemme telkimisalal männipuude all sellegipoolest kümned puhkajad. Kassapidaja Kai Märjamägi teatel sõitis eelmisel päeval platsile ligemale 30 masinat. Aga jaanipäeval oli kõvasti üle saja.

Kolmandat suve kassas pileteid müüv Marjamägi hindab, et tänavu käib rahvast kenasti. Õige pisut vähem kui mullu. Andunud Lemme-fännid on kõik kohal. Nooremad inimesed, kes juba väiksena seal koos vanematega puhanud, tulevad tihtilugu lapsepõlve otsima.

Kassapidaja Kai Märjamägi sõnade järgi on tänavu Lemme taasleidnud sakslased. Palju on lätlasi. Üllatuslikult käivad seal telkimas isegi poolakad. Veel on suve jooksul läbi käinud itaallased, portugallased, tšehhid. Valdavalt on puhkajad siiski Eestimaa oma inimesed. Foto: Jüri Looring

Vanahärra jätab kaheks kuuks kodu

Pärimisele, kui kaua ta seal juba elab, vastab Kuldar-Vello Kool, et eelmisest valitsusest saadik. Kui arvestada, et Lemme telkimisalale pani ta suveelamise püsti 15. juunil, vastab öeldu tõele. “See on iga-aastane tulek,” teatab ta.

Jääda plaanib ta koos oma prouaga 20. augustini, sest septembris algab lapselapsel kool ja siis on kodus Tartus rohkem õiendamist.

Suved veedab oktoobris 85aastaseks saav Kool perega Lemmel juba 37 aastat järjepanu. Mõned korrad prooviti Peipsi äärtki, aga sealt sundis lahkuma vohama hakanud sinivetikas. “Siin meeldis meile rohkem,” põhjendab ta otsust Häädemeeste ranniku kasuks.

Viimased aastad on staažikas looduses suvitaja oma haagiselamu parkinud täpselt sama paiga peale. Kool tunnistab, et igal aastal enne tulekut ta närveerib, kas saab vana koha või on keegi selle juba hõivanud.

Kool tunnistab, et igal aastal enne tulekut ta närveerib, kas saab vana koha või on keegi selle juba hõivanud. Foto: Jüri Looring

Haagissuvila ja puidust katusega laud-pingi vahele paneb Kool püsti telgi, nii tekib omalaadne kompleks. Teist aastat on tal kaasas isiklik saungi, mis leiab kasutust kord nädala-poolteise jooksul. Telk-sauna kütmine võtab peremehe sõnul aega kõige rohkem pool tundi. “Siis on 60 kraadi sees ja rohkem ei kannata,” seletab ta.

Kõik suved Lemmel veetev Kuldar-Vello Kool tahab kaasaskantava saunatelgi põrandat täiendada kummimattidega ja teha saunalavale veel ühe astme, et oleks lihtsam laudile vihtlema astuda. Foto: Jüri Looring

Aga kuidas te siin pesu pesete? “Minu proua nimi on pesumasin,” tuleb kärme vastus. See tähendab, et käsitsi. Kraan vee tarbeks asub mõne meetri kaugusel kaupluse seinal.

Vesi ongi ainuke, mida Koolil kohapealt vaja on. Elektrit toodab ta juba aastaid päikesepaneelidega ise. Tänavu ostis ühe 300vatise kokkuklapitava lisakski, sest mändide all kipub päikesevalgust nappima.

Moositegu

Kooli sõnul hakkas ta omal ajal vabas looduses ja vee ääres puhkust veetma laste pärast. Lemme telkimisala nägi 1980ndatel üsna teistsugune välja. Metsa all asusid kämpingumajad. Reas seisid seitse valamut meestele ja niisama palju naistele, et end pesta. Eraldi olid käimlahoone ja saun. “Tulid siia. Said voodipesu. Väravas oli väike kauplus,” kirjeldas ta tolleaegset eluolu.

Telkimisalal näidati kinogi. “Rändkino oli nädalas korra,” täpsustab ta.

Teised puhkajad teadsid rääkida, et keset Lemme telkimisala on veel kaks vanemas eas paari, kes veedavad seal aega juba kevadest saadik. Foto: Jüri Looring

Kui nüüd saab suvevõõras endale lubada mere ääres puhkamist tervelt kaks kuud, tuli siis, kui Kool veel kingsepaametit pidas, piirduda ühe kuuga. Aga toona veedeti tõesti kogu puhkus Lemmel. Kohapealt korjati metsaandegi: pärnaõisi, seeni, marju. “Siin oli maasikaid, vaarikaid, kõike oli. Me käisime sinna taha põldudeni välja,” osutab ta käega.

Marjad tehti sisse sealsamas. Hoones, kus praegu asub kauplus, oli ühisköök gaasipliitidega. Moositegu lõppes siis, kui köögi asemele loodi kauplus.

Kas puhkajaid oli Lemmel rohkem nõukogude ajal või nüüd, Kool võrrelda ei oska. “Joomine on hullemaks läinud,” on tema meelest kunagisega võrreldes selge erinevus.

Igal aastal, kui puhkus lõpeb, hakkab vanahärra mõtlema tuleva aasta suve veetmise peale. “Ausalt öelda on loomus niisugune, et kui me siit sügisel ära läheme – peame minema, sest lapselaps läheb kooli – hakkame juba kevadeks ettevalmistusi tegema,” teatab ta.

Ühe hommikuga 80 pannkooki

Teist aastat telkimisalal kohvikut pidav Riho Keskpaik hindab, et tänavu käib rahvast Lemme telkimisalal vähe. Eelmisel kahel koroona-aastal, kui piirangud pitsitasid, oli inimesi väga palju. “Siin oli kõigil vabadus. Piiranguid ei olnud, said olla igal pool,” pakub ta põhjuseks.

Kohvik-kaupluse kõige menukam toode on kuum kohv. Hommikuti enne avamist lookleb peremehe sõnul kohvisaba ukse taga. “Meil on kohv odav ka võrreldes teistega,” teatab ta.

Toidudki on odavapoolsed. “Veel ei ole tõstnud hinda, aga tuleb vist hakata,” peab Keskpaik paratamatuks.

Menüüs on veiselihaburger, friikartulid, seljanka, pannkoogid moosiga. Keskpaiga rekord on valmistada ühe hommikuga 80 pannkooki. See oli eelmisel aastal. “Sel aastal vist üle kümne pole saanud,” nendib ta pisut kurvalt.

Kuuekuusena Lemmele telkima

Üle 40 aasta on Lemmes puhkamas käinud Riina ja Hillar Kaeramaa. “Laps on 43aastane ja oli üks aastat, kaks kuud, kui esimest korda siin käisin,” meenutab tartlanna Riina Kaeramaa.

Imestuse peale, kui palju tartlasi seal on, kostab Kaeramaa, et see ongi Tartu ja Viljandi inimeste lemmikkoht.

Tartlanna Riina Kaeramaa meenutas, et praegu 43aastane tütar oli aasta ja kaks kuud vana, kui nad perega esimest korda Lemme ranna ääres puhkamas käisid. Foto: Jüri Looring

Kaeramaa põhjendab Lemme populaarsust sellega, et männimets annab head õhku. Meri ja päike on teda kogu aeg tõmmanud.

Omal ajal tundis ta enamikku Lemme puhkajatest. Selle aja seltskonnast on ta nüüd kohanud vaid mõnda üksikut.

Esimestel aastatel ööbiti Lemmel telgis. Seejärel õnnestus nõukogude ajale omaselt salakanalite kaudu hankida skif ehk telkhaagis. “Skif oli meil ainuke terves selles laagris. Skifiga käisime siin aastaid. See oli ikka elu. Teised käisid, imetlesid ja minestasid. Telgis elati vesiselt, meie elasime skifis kuivalt,” räägib ta.

Nüüd sõidab pere matkabussiga ja praegune on juba teine. Kaeramaa ütlusel on nendest saanud paadunud matkabussi austajad. Kuulutakse Eesti Karavani klubissegi.

Neli päeva Häädemeeste mändide all veetnud Marek ja Astrid Tartumaalt pajatasid, et see paik on neilegi põhiline puhkusekoht. Mareki sõnul oli ta kuuekuune, kui teda esimest korda Lemmele toodi. Toona ööbiti telkides, hiljem tulid mehe meenutusel skifid. “Vene ajal oli siin hästi populaarne,” tähendas ta.

Muidu Tartumaal elav Marek oli kuuekuune, kui esimest korda Lemmel suvitas. Nüüd käib ta seal suve jooksul koguni mitu korda puhkamas. Foto: Jüri Looring

Marek on samuti katsetanud Peipsi kanti, aga seal on putukaid rohkem, mere ääres lükkab tuul pisikesed tüütused minema.

Mareki ja Astridi puhkuseplaan nägi ette ärasõitu meie kohtumisest järgmisel päeval, kuid nad naasevad peagi. “See on igatsus, talvel hakkad juba mõtlema selle peale, et tahaks mere äärde,” sõnas Astrid.