/nginx/o/2010/10/07/445672t1hf5a5.jpg)
Eestis on prahvatanud salaja kogunenud vimm. Loodame, et mõisad põlema ja saksad surema ei pea. Aga konflikt on õhus, õhk pingetest paks. Õpetajate ja lasteaednike kannatus on katkenud, nende streigiga ühinevad nii tervishoiu- kui transporditöötajad ja energeetikud. Veel üks tõend selle kohta, et sotsialistlik (näiline) stabiilsuse udu on asendunud kapitalistliku olelusvõitlusega.
Kindlasti on streiginädala möödudes Eesti inimene targem kui enne seda. Kriisid õpetavad, nagu näitas majanduskriiski. Ja ikka tekib igivana küsimus: kas seda ei oleks õnnestunud ära hoida või vähemalt leevendada?
Minugi peres on kaks koolilast (ülejäänud kaks on juba ülikoolis). Ühel neist on üks vaba päev, teisel kaks vaba päeva. Minu lapsed saavad ise kodus hakkama ja ma ei pea neid vanaisa-vanaema juurde tarima.
Kuna minulgi ei ole ükskõik, kes ja millise raha eest mu lapsi koolis kasvatab ja harib, on teema mulle isiklikult südamelähedane. Olen juba väga pikka aega veendunud, et arsti ega õpetajana ei tohi töötada inimene, kes sellele tööle ei sobi. Mõlemal juhul on kehva töö tulemus nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis katastroof. Seega, hoian pöialt.
Rohkem palka pole võimalik
Järgnevalt ei taha ma õpetajaid niivõrd lohutada ega neile kaasa tunda, kui anda selgitust kahes punktis. Esiteks: miks õpetaja palk Eestis praegu just nii väike on ja palju suurem olla ei saagi. Teiseks: miks ükski streik ei aita raha juurde luua.
Miks ikkagi on Eesti õpetaja palk kordades väiksem kui Skandinaavia ametikaaslasel? Nii nagu meditsiiniõel, politseinikul, päästetöötajal ja paljudel teistelgi. Meie õpetaja ega meditsiiniõde ei saa põhimõtteliselt aru, miks neid kiusatakse ja sama töö eest kordi vähem palka makstakse. Seda enam, et raske on uskuda, nagu teeks õpetaja Soomes või õde Taanis palju intensiivsemalt tööd, liiguks kiiremini ja naerataks tihedamini. Nii see kindlasti ei ole. Kuhu siis õiglus jääb?
Olgu mainitud, et kõik loetletud on mittetootvad tööd. Parimgi õpetaja klassi ees ja õde palatis ei tooda otseselt raha. Raha tekitatakse mujal, kogutakse maksudena kokku ja makstakse õpetajatele palkadena välja.
Tõsi, klassiruumis toodetakse tulevasi rahatootjaid ja selles mõttes ei saa ega tohi klassis toimuvat kuidagi alaväärtustada ega -hinnata. Raha tekitatakse ikkagi tootvates ja soovitavalt eksportivates majandusharudes. Ja siia ongi koer maetud.
Arvud on hästi ilmekad ja statistika karm teadus. Kui võrrelda sisemajanduse kogutoodangut (SKT) Eestis ja Skandinaavia riikides, siis Norraga on vahe kolm, Rootsi, Taani ja Soomega kaks korda. Norras luuakse aastas inimese kohta väärtust 55 000 dollari eest, Eestis 19 000 dollari eest (2010. aasta andmed). Ja see kõik on kinni ning erinevus tuleneb tootlikkusest. Kui norrakas on teinud tund aega tööd, on ta loonud väärtust 77 dollari eest, need teised enam-vähem võrdselt 50 dollari eest ja eestlane 24 dollari eest (2009. aasta andmed).
Nii lihtne see ongi. Norras on väärtusahel pikem ja üle piiri veereb välja palju kallim kaup või teenus. Kui Norras võetakse puu metsas maha, töödeldakse seda niikaua, kuni sellest saab väärisvineer, millest tehakse ”antiikmööblit”. See on väga kallis ja seda eksporditakse kilogrammidega. Eesti metsas langetatud puu veereb pahatahti niisama ümarana üle piiri, väärtusahel on lühike. See asjaolu võimaldabki Norras maksta nii sellele metsamehele kui õpetajale ja meditsiiniõele kolm korda kõrgemat palka, võrreldes eestlastega. Ja seepärast lõikavadki Eesti mehed metsa Norras ja õed-arstid ravivad Soomes ja Rootsis. Rääkimata ehitajatest.
Ühtpidi tuleneb siit karm tõsiasi: õpetaja palk saab oluliselt kasvama hakata siis, kui kooli lõputunnistus antakse elus hakkama saavatele inimestele. Nii see paraku praegu sageli ei ole.
Klassiruumis õpetatakse targaks, aga mitte hakkama saamist, kujundatakse väärtushinnanguid, mis sageli ei toida ega vii elus edasi. Enamasti jäetakse üldse õpetamata, kust raha tuleb ja millised on tuleviku erialad või majandusharud.
Rääkimata sellest, et ettevõtlusaine muutub kohustuslikuks valikaineks alles järgmisest sügisest. Õpikut selleks juba kirjutatakse, aga õpetajate koolitus pole veel käivitunud. Seda siis esiteks.
Õpetajate palk teiste arvelt
Mu teine sõnum ei ole meeldivamate killast. Hoolimata nüüdisaegse majandusteaduse ülikeerulistest matemaatilistest mudelitest, ei ole veel kellelgi õnnestunud tõestada, mil moel saab üks streik ühiskonda raha juurde luua. Mitte kuidagi ei saa!
Mul on seda väga raske olnud ära seletada oma prantslasest koostööpartnerile. Teatavasti on prantslastel streikimine geenides nagu ilmselt kreeklastelgi. See inimene on Eestis käinud juba aastaid, nii enne masu kui selle ajal ja lõpus. Ta on väga hästi kursis sellega, mis on juhtunud meie palkade, hindade, teeninduse kvaliteediga. Ta teab, et reaalpalk, mis buumi ajal kasvas kolm korda kiiremini tootlikkusest, langes kriisi käigus kolm aastat järjest. Vahepeal oli iga viies inimene töötu. Seda, mis hindadega on juhtunud, teab igaüks.
Ja siis vaatab see prantslanna mulle sügavalt silma ja küsib: ”Aga miks te ei streigi?“ Pean tunnistama, et mul oli talle seda väga raske põhjendada.
Kolmandat aspekti tahaksin veel rõhutada. Ilmselt on tähele pandud, et peaasjalikult streigivad ju avaliku sektori töötajad, kes riigieelarvest ehk maksudest palka saavad. Erasektor on kohati asunud toetavale ja kaasatundvale positsioonile. Ollakse kursis sellegagi, et avalikus sektoris kasvasid palgad buumi aegu ennaktempos, võrreldes erasektoriga, ja et erasektoris kahanesid kriisi ajal palgad enam.
Miks erasektori töötajad ei streigi? Ju sellepärast, et seal ollakse väljas ühise eesmärgi – ettevõtte jätkusuutlikkuse eest.
Mingi sisemine loogika ütleb, et riik ja selle töötajad isegi peaksid senisest rohkem ühise eesmärgi eest seisma. Selleks on Eesti riigi jätkusuutlikkus. Miks nad siis omavahel kokku ei lepi? Tegelikult tean vastust. Kes seda kuulda ei taha, võib lugemise lõpetada. Vastus kõlab: riigi tekki saab ainult üksteise pealt ära kiskuda. Õpetajad ei soovi välja öelda, kelle arvelt peaks nende palk kasvama.