Mait Künnap jagab kodulinna lastele tennisemängu tarkusi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Suurest tennisest tagasi tõmbunud Mait Künnap juhendas mõnda aega Kaia Kanepit, nüüd on ta täis tahtmist kodulinna talendikaid noori tippu aidata.

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Paljukordne Eesti meister ja tosinal Davise karika matšil Eesti au kaitsnud Mait Künnap teenib juba pool aastat igapäevast leiba Pärnu Kalevi tenniseklubi treenerina.

“Otsustasin poolteist aastat tagasi tervise huvides suurest spordist tagasi tõmbuda, sest kulunud puusaliigesed ei luba enam täispingega treenida,” rääkis 29aastane Künnap Pärnu Postimehele. “Üksikmängu pingele ma enam vastu ei pea, kuid tänu korralikule ravile ja heale massaažile olen suutnud Eesti Davise karika meeskonda paarismängus aidata.”

2009. aasta juulis hakkasite treenima Kaia Kanepit ja teie koostöö kestis ligi pool aastat. Mida suutsite Kaiale selle lühikese ajaga anda?

Pärast itaallasest treeneri Luca Appino teenetest loobumist ei olnud Kaia füüsiline vorm ja pallitunnetus kõige parem ja vaim oli natuke väsinud.

Hakkasime üldfüüsilisele ettevalmistamisele suurt rõhku panema, suuresti oli meile abiks Kristjan Prüüs.

Aasta lõpuks olid Kaial nii füüsiline, tennise- kui mentaalne külg päris hea. Mäng läks tõusvas joones ja Uus-Meremaa turniir tõestas, et Kaia suured võidud ei ole enam kaugel.

Ometi lõppes teie koostöö väga ootamatult ja Kaia uueks juhendajaks sai Silver Karjus. Miks nii juhtus?

Meie koostöö lõpetasid erimeelsused treeningute metoodikas. Kui rääkida veel tema tugevatest külgedest, siis serv ja tagakäsi on tal väga head ja need kompenseerivad liikumise puudujäägid. Minu arvates on vaja rõhuda just looduse poolt antud trumpide edasiarendamisele. Nii võimsat servi, nagu on Kaial, suudab teha vaid kolm-neli naist maailmas.

Mis ajendas teid tulema oma kodulinna lastele tennisemängu kunsti õpetama?

Kui mulle tehti pakkumine hakata Pärnus lapsi treenima, võtsin selle väljakutse rõõmuga vastu ja seni pole ma seda otsust kahetsenud. Minu grupis on tosin õpilast, noorim kaheksane ja vanim 14aastane.

Lastega tegelemine annab palju emotsioone, tore on vaadata, kuidas nad samm-sammult paremaks saavad. Vanem grupp harjutab viis korda nädalas ja trenn kestab kaks tundi, millest pool tundi kulub venitusharjutustele ja üldkehalisele ettevalmistamisele.

Naudin väga oma praegust tööd.

Milliseid salarelvi te kasutate oma õpilaste meisterlikkuse tõstmisel?

Mul pole erilisi salarelvi või nippe, mida teised teada ei tohi. Kõige tähtsam on tekitada noores inimeses huvi tennisemängu vastu, laps peab tegema seda, mis talle meeldib.

Eestis näeb tihti, et noore mängija treenimisega forsseeritakse üle. Kui pisike poiss või tüdruk peab nädalas seitse-kaheksa korda trennis käima, võib ta omaealiste seas olla väga hea, kuid täiskasvanuks saades jääb areng seisma.

Meil on väike riik ja vähe rahvast, seega tuleb tegutseda targalt ja treenida pika perspektiivi mõttes. Eestis on mängijate ressurss väga piiratud, me ei või suurriikide kombel noori üle treenida ja järgmisi talente varnast võtta, kui eelmised koormusele vastu ei pea.

Parimal juhul saab sajast andekast noorest vaid üks hea klassiga tennisistiks.

Kas Anett Kontaveit ja Jürgen Zopp võivad maailma eliitseltskonda jõuda?

Anett jõuab kaugele, kindlasti esimese saja sisse. Tal on kõik eeldused saada tippmängijaks, nii füüsilised kui vaimsed.

Minu paarismängupartner Eesti Davise karika meeskonnas Jürgen on väga hea vend ja läheb aina paremaks. Mängutehniliselt on ta võrdväärne paljude esimese viiekümne hulka kuuluvate meestega, kuid arengumaad on veel psüühika ja füüsilise vastupidavuse arendamisel.

 

Uno Koort, Mait Künnapi klubikaaslane:

“Maidu leidmine oli meie klubile suur lotovõit. Tema suhtumine treeningutesse paneb meid kõiki maksimaalselt pingutama.”

Tagasi üles