Toomas Alatalu: Neegrid teavad, meie mitte …

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Veetsin nädala Cabo Verdes ehk siis Roheneemesaartel, et oma silmaga ära näha 105. riik maailmas. Muidugi vaatasin ka seal teleuudiseid ja kojujõudnult lappasin läbi kõik vahepeal ilmunud ajalehed, et jälle tõdeda – kuigi sotsialism on kadunud ning nn vaba maailm peale jäänud ja laienenud, käib propagandasõda edasi ja vohab tsensuur, ehkki tehtavat püütakse nimetada teisiti.

Ka poliitikahuvilised saavad tihti teada üksnes seda, mida mõni kitsas seltskond on otsustanud neile edastada. Tööriistadeks on üldtunnustatud infoagentuurid, kes tegutsevad küllalt peenelt ja samal ajal ka hämmastavalt robustselt. See viimane sünnib reeglina kriiside, näiteks sõdade ajal, mil kõik ei lähe millegipärast nii, nagu sündmuste edastaja loodab või on selleks häälestatud oma ülemuste soovil. Küllalt õpetlikuks võib selles osas pidada läinud neljapäeval toimunud Iisraeli presidendi ja Türgi peaministri väitluse sirgekskirjutamist Eestisse laekuvates uudistes ja siinseis infokanalites.

Kui ikka türklasele antakse vaid 12 ja juudile 25 minutit, mis pealegi kruviti üles kõrgeteks toonideks, ning jäetakse türklane vastulauseta, siis oli Taiyyp Erdoganil põhjust lahkuda küll (lubadusega mitte kunagi tagasi tulla!). Aga Eestimaal seda peamist ei teatagi! Cabo Verdel küll. Sama käib Gaza sektori purustuste kohta.

Teine üleilmsete agentuuride nipp seisneb selles, et neil on oma toimetus iga maailmanurga tarvis ning info jagamine käib kindlate mallide ja suunitluste järgi. Nii said aafriklased äsja teada, et Aafrika Liit nõuab Euroopalt Zimbabwe-vastaste sanktsioonide tühistamist, eurooplased aga ei kuulnud samalt infoagentuurilt sõnagi Inglismaa välispoliitika põrumise kohta, küll aga seda, et AL tahab luua kontinentaalset organisatsiooni.

Siinkohal tasub teha stopp juhtimaks tähelepanu juba toimuvatele suurnihetele maailmas. Need protsessid küpsesid juba mõnda aega, ent nende käivitajaks sai vallandunud ülemaailmne rahandus- ja majanduskriis. Ülal oli vihje maailma majandusfoorumile Davosis, mis tõi kokku Euroopa, Ameerika, Hiina, Venemaa ja Jaapani liidrid (esireas istusid ka Läti ja Leedu president). Ent mitte Ladina-Ameerika liidrid, kes vastukaaluks kogunesid maailma sotsiaalfoorumile Belemis (Brasiilia). Kordan – vastufoorumile, sest latiinode arvates olnuks Davosi tulek ajaraiskamine.

Viidatud Addis Abeba foorum on omamoodi vastufoorum ÜRO-le. Üldistatult on maailma riikide omavahelised suhted praegu küllalt kurjad – üksteist lihtsalt ei usaldata. Pole ime seegi, et kui mullu andsid Davosis tooni ameeriklased, siis tänavu neid isegi ei kutsutud teisi õpetama: Wall Streetil toimunu on oma töö teinud.

Euroopal jagus nutti kutsuda Davosi peaesinejaiks Vene, Hiina ja Jaapani peaminister, kes aga ei jätnud märkimata, et jõudude vahekord maailmas on kõvasti muutunud. Hiina peaminister pidas kõnepuldistki vajalikuks täpsustada, et Euroopa Liit ei ütle enam, millest ta Hiinaga räägib - seda teeb Hiina!

Kaks kuud tagasi lubas Tokyo suhetes Hiinaga üle minna „täiustatud partnerlusele”, jaanuari lõpul aga kutsus Venemaa president Dmitri Medvedev Jaapani peaministri Sahhalini saare uue nafta- ja gaasikompleksi käivitamise juurde (millest mõni Euroopa suurkompanii pidi suu puhtaks pühkima).

Nii et võib rahumeeli väita: selle maailma senistel vägevatel tuli Davosis tunnistada, et maakera on ida poole kaldu.

Mis veel – pühapäeval olid valimised Iraagis, kus ameeriklastel tuli leppida hädise valimisaktiivsusega. Meie meedia jõudis teatada, et sealseid valimisi vaatlesid venelaste kurikuulsa Naši aktivistid. Kes vähegi telepilti jälgis, pidi märkama, et suurem osa vaatlejaist olid asiaadid. Kuna Lähis-Idas Euroopat-Ameerikat juba mitu head aastat ei usaldata (Bush!), olid kohal jaapanlased, hiinlased, hindud jne. Muidugi võib veel mitu head aastat seda infot Iraagis verd valanud Eesti eest varjata, ent ega’s see tõde väära.