/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Pealkiri sündis küll järjekorras teisena käsitletud probleemi üle mõtiskledes, aga kohe pakutu aitab paremini mõtet tabada. Niisiis: kogu maailm sipleb-väänleb kriisides ning kui mõnel valitsusel kõik välja ei tule, asendab rahvas ta uuega. Nii peaks olema demokraatlikes riikides, milleks Venemaad tegeliku valiku välistatuse tõttu pidada ei saa, ent Prantsusmaa on niisugune kohe kindlasti. Kõigest poolteise kuu pärast on seal presidendivalimised.
Kui meenutada eelmisi, siis olid vastamisi parempoolse Jacques Chiraci mantlipärija Nicolas Sarkozy ja sarmikas sotsialist Segolene Royal. Kuna tegu oli suurriigile juhi valimisega, polnud kummalgi kandidaadil probleeme saada enne valimisi kokku naaber- ja kaugemategi riikide liidritega. Nüüd, viis aastat hiljem, on David Cameron, Angela Merkel, Mario Monti, Mariano Rajoy ja ilmselt mõnigi veel keeldunud kohtumisest Prantsuse sotsialistide presidendikandidaadi Francois Hollande’iga. Rääkimata Barack Obamast, kes avalikult toetab Sarkozy tagasivalimist.
Eelmise nädala lõpul jõudis Hollande Varssavisse, kus temaga kohtus president Bronislaw Komorowski, kuid mitte peaminister Donald Tusk. On ütlematagi selge, et ülejäänud (aga mis peaks Vladimir Putinil olema Sarkozy vastu, kui too müüs Venemaale mitu kopterikandjat Mistral?) suurriigid on otsustanud toetada Sarkozy tagasivalimist ja kui prantslased peaksid arvama teisiti, siis ... läheb umbes nii, nagu mõjuvõimas Marko Pomerants lubas Toila rahvale? Putinit tuli üritada asendada, aga, ennäe, nemad on asendamatud!
Aga pealkiri sündis Al-Jazeera vahendusel ÜRO julgeolekunõukogu istungit jälgides. Hillary Clinton ja Sergei Lavrov rääkisid seal järjekordselt teineteisest enesekindlalt mööda ja siis järgisid rahumeeli teiste heietusi. Tegelikult teadsid kõik, et midagi uut ei otsustata. Ja ainus uudis on, et Hiina pole ainult kindlalt Moskva taga, vaid alustanud iseseisvat tegutsemist Lähis-Ida konflikti lahendamiseks.
Nagu tellitult – julgeolekunõukogu eelmine istung samas koosseisus toimus veebruari algul – oli Süüria ülestõusnute esindajatel nüüdki võimalus näidata kaadreid ja fotosid just-just tapetutest, et nõuda välissekkumist, mis aga oli juba välistatud. Milleks siis üldse koguneti ja miks oli näiteks Clintonil vaja nii teravalt nõuda Moskvalt seisukoha muutmist, kui oli teada, mida Kairos oma seljatagust araablaste ühispositsiooniga tugevdanud Lavrov vastab?
Ent kui lähtuda tõigast, et Bashar al-Assadi kukkumine Süürias tähendab silmapilk Iisraeli käte vabanemist Iraani suunas – asi, mida Obama administratsioon ei taha ja mida ta kinnitas 5. märtsil Valges Majas Iisraeli peaministrit vastu võttes –, näitas julgeolekunõukogu järjekordne istung maailmale, et asutus töötab. Ja Iraan sai Washingtoni ja Moskva näiliselt kakleval, sisuliselt vaikival kokkuleppel armuaega.
See on küllalt tavaline seis rahvusvahelistes suhetes, kus taas omavahel tülli pööranud poolte võimalused on võrdsed ja kokkulepet ei sünnigi.
Suurim pettunu oli Iisrael, mis otsustas oma nördimuse välja valada palestiinlaste tapmisega. Nimelt on ilmselt praegugi jätkuv vägivald Palestiinas Iisraeli algatatud, sest tema lennukitelt tapeti ammu Iisraeli ”mustas nimekirjas“ olnud Al-Jihadi kaitsekomiteede peasekretär koos abiga. Järgnesid palestiinlaste raketilöögid, Iisraeli õhurünnakud üle paarikümne tapetuga, kaasa arvatud tsiviilisikud.
Teadlikult uue vägivallalaine vallandanud Iisraeli ladvik otsustas kogu olukorra veel teravamaks ajada. Võimalik, et see peab kindlustama Iisraeli tingimusteta toetamise teemat USA vabariiklaste kandidaadi selekteerimises. Võimalik, et toimetatakse põhimõttel “kui teised jätkavad tapmist (USA ja NATO Afganistanis, Venemaa Põhja-Kaukaasias), miks ei võiks meie samamoodi toimida?”. Karistamatult nagu USA sõdurid Afganistanis, sest ameeriklaste liitlased on ju kõik kahepoolsete lepingutega kinnitanud, et USA sõdureid ei saa sõjakuritegude pärast rahvusvahelise kohtu alla anda. Sama kehtib Venemaa sõdurite kohta, kes iga nädal tapavad neid, kes ametlikes teadetes on ühegi erandita ”terroristid“. Pole kuulda, et rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid seepeale tuututaksid. Vähemalt niisama kõvasti, kui äsja löödi lärmi geide ja lesbide propageerimise keelamise pärast Peterburis.
Mis teha: aeg on säärane elik kriisiaeg ja tipud toimetavad käsikäes. Kuniks kriis läbi saab.