Läinud nädal oli eelkõige muidugi streiginädal. Streikis suur hulk õpetajaid, lasteaiaõpetajaid, osa bussijuhte, raudteelasi ja energeetikuid – mõni rohkem, mõni vähem. Kui Tallinnas, Tartus ja mujalgi andis streigilaine, mis õigupoolest koosnes ju kahest suurest osast: õpetajate tööseisakust ja ametiühingute keskliidu streigist, peale nende väiksemad toetusstreigid, end märgatavalt tunda, siis Pärnumaal jäi see üpris hillitsetuks.
Nii Pärnu linnas kui ülejäänud maakonnas streikisid päris paljude koolide ja lasteaedade õpetajad, kuid et nende tööseisak väga suuri ebamugavusi ei tekitanud, võiski streigi toimumisest enamasti aimu saada vaid Pärnu Postimehe uudistest. Bussid sõitsid, reisirongiliiklus pole Pärnumaal nii tähtis, et mõni ärajääv reis midagi muudaks. Ühtegi avalikku miitingut Pärnu Rüütli platsil või Keskväljakul ei korraldatud. Hea küll, kui pole aega ega viitsimist õpetaja kehva palka ja rasket tööd kirjeldavat pikemat arvamuslugu kirjutada, siis paar plakatit saanuks ikka valmis.
Streik peabki valmistama ebamugavusi, et viia oma sõnum võimalikult paljude kaaskodanikeni. Sõnumi levitamine on kõige olulisem ja kui see ära jääb, ei olegi streigist muud arvata, kui et õpetajad võtsid endale vaba päeva või suisa viiepäevase nädalavahetuse.
Oma nõudmiste esitamiseks ülejäänud pärnakaile ei teinud õpetajad seega midagi. Ja ega see olnud ainus kummaline käitumine, mida läinud nädalal võis täheldada. Näiteks helistas Pärnu Postimehe ajakirjanik läbi kõik Pärnumaa koolid, saamaks teada, millistes haridustempleis streigitakse. Kuidas saab sellisel juhul juhtuda nii, et kooli direktor ütleb otse, et nende asutuses ei streigita, kuid järgmisel päeval tuleb toimetusse sama kooli streigikomiteelt kiri, milles väidetakse risti vastupidist: õpetajad streigivad ja kõiki on sellest informeeritud? Jutt käib Pärnu Kuninga tänava põhikoolist. Piinlik lugu igatpidi.
Ei olnud see esimene ega tagumine väärinfo, mis levis. Kui linnavalitsuse haridusametnik ütleb päev enne tööseisakut, et küll lapsed tulevad streigi ajalgi kooli ja seal nende eest hoolitsetakse, kuid tegelikkuses on koolis vaid mõni laps või haridustempli uksed sootuks kinni, saab sellest ja Kuninga tänava põhikooli seigast järeldada, et puudub teineteisemõistmine ja toppab info.
Selle kõige keskel pidigi harilik tööinimene, kel õpetajast väiksem palk ja raskem töö, tundma streikijate vastu poolehoidu ja hoidma pöialt, et palgatõus tuleks.
Leian, et õpetajad, eriti noored vajavad tõesti paremat palka kui praegu. Haridust peavad jagama head ja targad inimesed, kes teavad, kuidas ühiskond töötab ja mis inimesi motiveerib, ja neile empaatiavõimet tutvustavad. Paraku on levinud usaldamatus, hoolimatus ja elementaarne ühiskonnatundmise puudumine, seda nii õpetajate kui haridustöötajate ja -ametnike seas. Kuni õpetajad enda eest kõnelema ei hakka, teevad seda teised. Aga lasta kellelgi teisel enda eest kõnelda on midagi, mida ei tohi teha ega õpetada.