Klaverimäng kõlab kaubamaja raamatupoes

Ain Kure klaverimängu saab nautida reedeõhtuti Rahva Raamatu poe kohvikus Café Piano. Foto: Urmas Luik

Pärnus Port Artur 2s kuuleb aeg-ajalt klaverimängu. See ei kosta võimendist ega lindilt, vaid need on ehedad klaverihelid, mida võib aina paremini tabada, kui treppi pidi kõrgemale tõusta.

Rahva Raamatu poes asuvast Café Pianost klaverimängu kostabki. Mängib Ain Kurg kunagiselt Saare Kalurilt pärandiks saadud Estonial. „Hea klaver,“ kiidab mees, kes Port Arturis juba kolmandat hooaega musitseerib. Alguses käis ta siinses kohvikus mängimas paar korda nädalas, möödunud talvel teisipäevaõhtuti, tänavu kevadtalvel kuuleb teda raamatupoe kohvikus reedeõhtuti.

Varem oli samas Apollo raamatupood, seejärel seisis see korrus mõnda aega tühjana. Apollo läks, klaver jäi, tuli Rahva Raamat ja jälle leiab siit väikese kultuurioaasi muusika, kohvi ja vaimuvaraga.

Igihaljad meloodiad

„Keegi pole mulle ette kirjutanud, mida peaksin mängima,“ räägib Kurg. Repertuaari valib ta sisetunde järgi. „Ma pole melanhoolik, aga meeldib mängida melanhoolseid igihaljaid meloodiaid filmidest ja lavastustest, ka svingi, džässi ja muidugi Valgret.“

Varem, Apollo ajal asetses klaver nii, et mängija nägi publikut, nüüd jäävad kuulajad nurga taha, aga muusikut see ei häiri. Seltskond, kes mööda jalutab, jääb tihtipeale siinsamas seisma ja kuulama.

„Tundub, et inimestele meeldib,“ oletab Kurg. Kuigi klaver asub kaubanduskeskuses, on raamatupood ja kohvik vaimsemate ostjate päralt.

Reedeti mängib põline pärnakas ja muusikute perest pärit Ain Kurg klaverit jahtklubiski. Suvel tihedamalt, talvel paar korda kuus.

Aini vanaisa, keda ta paraku oma silmaga ei näinud, oli Tallinna konservatooriumi õppejõud ja dekaan Adolf Vedro, kes hukkus sõja ajal. Aini ema oli Pärnu muusikakooli õppejõud ja direktor, onu tuntud helilooja Vello Lipand. Pole siis ime, et poiss muusika valis.

Viis ja pool aastat klaveriõpinguid jätkusid trompetitundidega ja trompeti eriala noormees Pärnu muusikakoolis lõpetaski. Klaverimäng aga hakkas uuesti huvi pakkuma, kui tekkisid bändid.

Koolitee viis noormehe Tallinna riiklikku konservatooriumi muusikapedagoogika erialale, katkes sõjaväe tõttu ja seejärel jätkus Tallinna pedagoogilises instituudis orkestrijuhtimise alal.

Tagasi enda liistude juures

„Tagasi oma liistude juures,” võtab Ain Kurg oma rännakud kokku. Ta mängib Pärnumaa mandoliiniorkestris harmooniumi, osaleb Pärnu Bluesiklubi bändis ja klahvpillimängijana mitmes Olavi Kõrre kollektiivis, mängib trompetit pasunakooris Õnn Tuli Õuele ja matustel orelit.

„Selline on vabakutselise mitmetahuline elu: kui mängid nii pulmas kui matustel, hoiad nina vee peal,“ arvab Kurg heatujuliselt. Ja lisab tõsinedes, et seda publikut, kes oma pidudele elavat muusikat soovib, on vähe, disketimehi aga palju.

Ent pigem pooldab Ain ausat diskorit kui ühemehebändi, v.a mõni tuntud tegija, näiteks Tõnu Aare.

Vahepeal paarkümmend aastat Tallinnas elanud ja ennast juba pealinlaseks lugenud mees tuli tagasi lapsepõlvelinna ja nimetab seda ainuõigeks sammuks. „On küll tuuline, aga kui tahad mere ääres elada ja merevaadet nautida, tuuleta ei saa,“ lausub ta. „Olen Pärnus nii harjunud, et Tallinnas autoga sõites tekib mõnikord küsimus, kuhu mingi sõidurida suundub.“

Muusik on muusika suhtes enda väitel kõikesööja, eelkõige raadiokuulaja. „Kui ise tegeled muusikaga, tahaks sellest ka puhata,“ tunnistab mees. Raadios meeldivadki talle eelkõige jutusaated. Muusikast hindab vanemat jätsu, vana head rokki, nagu Deep Purple, Queen ja Led Zeppelin, samuti klassikat.

Tänu Olavi Kõrrele on Ain Kurg rahvaliku muusika juurde jõudnud ja peab huvitavaks Kreeka ja Balkani rahvaste viise. „Ei salli labast diskotümpsu,“ ütleb ta resoluutselt. „Meeldib see, mis ei tule arvutist, vaid on inimese enda loodud.“