Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arstitudengid tohterdasid lasteaias kaisuloomi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Projekt “Kaisukaru haigla” tõi Pärnu Liblika tänava lasteaeda arstitudengid, kes rääkisid lastega haigustest ja arstidest ning ravisid tõbiseid kaisuloomi. Fotol keskel teisel kursusel arstiks õppiv Karmen Stimmer. | FOTO: Urmas Luik

Pärnu Liblika tänava lasteaeda külla tulnud Tartu ülikooli arstitudengid muutsid rühmatoad üheks päevaks kaisuloomade hospidaliks.

Noored tõi Pärnusse Eesti arstiüliõpilasseltsi rahvatervise töögrupi veetav ettevõtmine nimega “Kaisukaru haigla”, mille eesmärk on hajutada laste hirme arstide ees. Projekti formaat pärineb välismaalt ja on Eesti tudengiteni jõudnud üleilmse arstitudengite liidu (IFMSA) kaudu.

Pärnumaa lasteaeda väisasid arstiks õppijad esimest korda, seni on käidud korra kuus mõnes Tartu linna või maakonna lasteaias.

“Kahjuks saab selliseid Tartust kaugemale sõite korraldada harva ehk kord poolaastas, kuna projektis osalejad on kõik tudengid ja mida kaugemale sõidame, seda rohkem tuleb koolist puududa,” selgitas “Kaisukaru haigla” koordinaator Doris Mark.

Et külaskäigud täidaksid eesmärki ja õpetaksid-julgustaksid lapsi, rääkisid tudengid Pärnu mudilastega tervisest, haigustest, ohtudest, ravimisest ja arstidest.

Vestlusringi järel näidati joonistatud pilte haigetest lastest. Neil oli näiteks kujutatud ninaverejooksu, muhku, külmetumist, maohammustust, tuulerõugeid ja allergilist löövet. Arutleti, mis üht või teist haigust põhjustada oleks võinud.

Ratastoolis istuva poisi puhul pakuti, et “laps ei saa kõndida, sest ta põlved või jalad on haiged”. Kõrva taha joonistatud kuuldeaparaadi kandja kohta arvati, et laps pildil “vist ei kuule väga hästi”.

Tuulerõugete pildi peale hõikasid enam-vähem kõik, et on seda põdenud ja et täppide paranemiseks tuleb end “rohelisega kokku määrida”. Teati sedagi, et kui ninast jookseb verd, ei tohi pead kuklasse panna.

Teise kursuse arstitudengi Karmen Stimmeri jutu järgi tunnevadki koolieelikud rohkem neid tõbesid, millega ise on kokku puutunud.

“Tundub, et arsti juures on vist kõik käinud, kas köha, nohu või mõne lööbega. Väga tore, et laste suhtumine arstidesse on positiivne,” rõõmustas Stimmer. “Enamjaolt räägivad nad, et käisid arsti juures ära ja arst tegi nad terveks.”

Tudengitel olid kaasas päris ehtsad röntgeniülesvõtted inimese kätest ja peast.

Piltide vaatamise järel asuti lelusid arstima. Selleks oli iga laps võtnud kodunt kaasa oma mängult haigeks jäänud kaisulooma või nuku. Kel oli käpp haige või valutas pea, kel oli õnnetus juhtunud ja saba vajas sidemesse panemist.

Enamasti olid lemmikutel traumad, täpsemalt luumurrud. Aga esines kummalisemaid muresidki, näiteks oli üks koer pärast merisiiliku allaneelamist haigeks jäänud ja teine kutsa katuselt alla kukkunud ja nüüd paistes ninaga. Gripi ja nohu käes kannatajaid ei leidunud.

Haigete tiibade-käppade tervendamiseks läksid käiku nõelteta süstlad, sidemed, plaastrid.

Suurematele lastele õpetasid tudengid veidi sidumist, väiksemad said ise kaisuloomale süsti teha ja valutavale kohale plaastri panna. Raviprotseduuride järel kirjutasid tohtrid lastele mälestuseks retseptid.

“Need külaskäigud on alati hästi vahvad ja annavad kõigile hea tuju terveks päevaks,” arvas projekti koordinaator. “Eriti hea tunne oli ühes lasteaias, kus algul olid lapsed kartlikud ning väitsid, et kardavad arste ega julgenud isegi meil käest kinni võtta. Kuid pärast meie tegevusi tuli minu juurde üks väike tüdruk ja ütles, et tema enam ei karda arste.”

Liblika tänava lasteaia mudilasedki peitsid enne valges kitlis arstiüliõpilaste tulekut oma lemmikud süstihirmus kappi. Hiljem aga ei leidunud ühtegi mängusüstist keeldunud kaisulooma.

Tagasi üles