Ülejõel tegutsevad aknalõhkujad ja isehakanud jõumehed

Lõhutud aknaklaas Vana-Sauga bussipeatuse läheduses asuval tühjal majal. Foto: Urmas Luik

Pärnu Ülejõe haruraamatukogul on sel talvel tulnud asendada seitse huligaanide lõhutud aknaklaasi, kohalik kauplus kurdab igavusest metalli väänavate noortekampade üle.

Jannseni tänaval asuva haruraamatukogu töötaja Ilme Philips isegi ei imestanud selle nädala esmaspäeval tööle tulles, nähes maja majandusspetsialisti järjekordset lõhutud aknaklaasi uuega asendamas. See töö on Ülejõe raamatukogus tulnud ette võtta tänavu juba viiel korral, kokku on lõhutud seitse aknaklaasi.

Klaasi kulub palju

Alati on lõhutud just raamatukogu tänavapoolseid aknaid. Kord visati klaasidesse lausa veekanister, mis vandaalitsejalt ilmselt teatavat lihaspingutust nõudis. Politsei on kohal käinud, kuid kätte pole kedagi saadud. Raamatukogu rahval ei ole aimugi, kas pätti on teinud igavlevad noortekambad või mõni kirjatarkuse vastu erilist vimma tundev kiiksuga kodanik.

“Korra on püütud ka öösel akna kaudu vargile tulla, aga signalisatsioon hakkas tööle ja vargad põgenesid,” meenutas Philips ebameeldivat kogemust. “Aknaklaasidega aga on lugu tõesti paha. Õnneks on tegu tavaliste puitakendega, mille klaase võrdlemisi lihtne asendada, aga siiski ei saa aru, miks need aknad kellelegi pidevalt ette jäävad. Millest selline viha?”

Muid lõhkumisi pole raamatukogu kallal korda saadetud, küll varastati eelmisel suvel maja ette lukku pandud kaks jalgratast, millest üks hiljem kätte saadi.

Kohtumispaik tänaval

Uus-Sauga tänava toidukaupluse juhataja Margo Orupõld ütles ohates, et nende poe esine muutub eriti just koolivaheaegadel ja suvel avalikuks noorteklubiks. Paraku ei tegele “klubilised” poe ümber intelligentse mõttevahetuse või rulluisutrikkide harjutamisega, nooruslik energia valatakse välja tühjade pudelite lõhkumisse ja kõige selle, millest jõud üle käib, kõveraks väänamisse.

Varasematel aastatel on kauplusel tulnud palju aknaklaase vahetada, nüüd olevat rahulikum. “Ei taha ära sõnada, eelmise aasta aprillis vahetasime viimati klaasi,” lausus Orupõld. “Kõige hullem aeg oli kolm–neli aastat tagasi.” Tema sõnutsi kippusid oma frustratsiooni aknaid purustades välja elama purjus tüübid, kes pärast kella 22 alkoholi kätte ei saanud.

Praegu teevad poerahvale muret pigem grafitimeistrid, pisivargad ja jõumehed. Viimati mainitud on jagu saanud kaupluse ette maasse valatud ja keevitatud jalgrattahoidjast, samuti postkastist ja aiapiirdepulkadest, põlema on pandud poe hoovis seisnud kuur.

“Viimasel korral saime grafitipoisid kätte ja viisime politseisse, meil on ju külapood, näod tuttavad ja teada, kelle kuuris aerosoolid seisavad,” kommenteeris Orupõld vandaalidega võitlemist. “Aga sellest ei juhtu suurt midagi, kui nad politseisse satuvad. Iga kord tänan, et vaid aiapulkade lõhkumisega on piirdutud ja nende lattidega midagi huvitavamat pole ette võetud.”

Näppajaid teolt tabades on juhataja püüdnud paaril korral noorte vanematega rääkida, kuid kuulnud vaid sõimusõnu ja pidanud hiljem oma auto rehve lappima.

“Lastel ei ole midagi teha ja nad ei oska midagi targemat välja mõelda. Ma ju näen, mis õhtuti poe ümber toimub, ja suvel läheb asi päris hulluks,” tõdes Orupõld, lisades, et võib-olla aitaks noorte ajaveetmist mõistlikumatesse rööbastesse juhtida mingi avalik plats, kus nad saaksid tegutseda.

Klubi bussipeatuses

Õli tänaval asuva Päikesejänku lasteaia juhataja Sirje Vaikjärv tunnistas, et teatud kontingent noori ei huvitu millestki muust peale lõhkumise-lagastamise. Nende hoovis kipuvad soojadel õhtutel-öödel seltskondlikke kokkusaamisi korraldama inimesed, kes lasteaiaeast ammu väljas. Kuigi värav on lukus, ronitakse üle aia: lasteaia õuemööblil on mugav pidada piknikku. Peojääkide koristamisest ei hoolita, vahel lükatakse ümber mängumajad, mõnikord jäetakse maha ekskremendihunnikud.

“Klubihoonena” on tuntud lasteaia kõrval Vana-Sauga tänaval asuv bussiootekoda.

“Soditakse pinke, kangutatakse Uni kive üles, vanapaberikonteiner lükatakse külili või veetakse jõe äärde, bussiootajaid mõnitatakse kõikvõimalike väljenditega,” kirjeldas Vaikjärv noorte meelelahutusi. “Tegu on 12–16aastaste noorte kambaga, kus esindatud mitu rahvust. Politsei kahjuks juhtub siiakanti patrullima harva.”

Pealtnägijaid pole

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Hedy Tammeleht ütles, et kuigi lähipäevil sai politsei teate akende lõhkumise kohta kõnealuses piirkonnas, pole politseil eraldi statistikat ühe või teise Pärnu piirkonna huligaansuste kohta. Tema hinnangul ei paista Ülejõe kuidagi ülejäänud linnaosade seast vandaalitsemistega välja.

“Nii nagu mujal Pärnus tuleb Ülejõelgi ette sodimisi, autode kallal vandaalitsemisi, akende lõhkumisi,” kommenteeris Tammeleht. “Paraku leiavad need aset enamasti öösiti, kui inimesed magavad, nii pole ka tunnistajaid, kes lõhkujaid märganud oleks. Sageli märgatakse vara kahjustamist hommikul või isegi alles siis, kui politsei inimesi teavitab, näiteks suuremate lainetena toimunud autopeeglite lõhkumiste korral.”

Politseitöötajad soovitavad võimalusel üles seada valvekaameraid koos vastavate teavitussiltidega või mõelda naabrivalve loomisele. Valveseadmete ja -süsteemide rakendamisega kaasneb esialgu küll suurem rahaline kulu, kuid turvalisus ja abi kurjategijate tabamisel kaalub väljamineku igal juhul üles.

“On ettevõtteid, mis teinud lepingu turvafirmaga, nii antakse automaatne häire, kui keegi sisse murrab või lõhub akent,” julgustas Tammeleht eri turvameetmeid kaaluma. Vahetult pärast häire saamist kohale jõudnud turvafirma patrull võib seaduserikkujad otse sündmuskohalt tabada ja nad politseile üle anda.

“Siiani on kahjuks tõsiasi see, et kui politsei asub sündmuse asjaosalisi selgitama, leiduvad küll kahjukannatajad, kuid pealtnägijaid või -kuuljaid jääb vajaka. See raskendab oluliselt kurjategijate väljaselgitamist ja tabamist,” resümeeris Tammeleht.