Muusiku elu Londonis on väsitav, kuid põnev

Kaija Lukas valis oma loominguliseks kaaslaseks elus sama instrumendi, mida eelistas tema Estonia teatri orkestris mänginud vanaisa – viiuli. Foto: Erakogu

Pärnu linnaorkestri 18. hooaja lõpetaval kontserdil „Kevade keeled“ sel pühapäeval üles astuvad solistid, viiuldaja Kaija Lukas ja vioolamängija Michael Trauer õpivad mõlemad mainekas Londoni Guildhalli muusika- ja teatrikoolis.

Londonis sündinud, kuid suurema osa ajast Austraalias elanud kirurgi haridusega ja siiani kiirabiarstina töötav Trauer kaitseb tänavu kevadel muusika esituskunstide magistrikraadi.

Eestist pärit Kaija Lukas on nimetatud kooliga seotud 2006. aastast. Pärnus on ta andnud soolokontserdi aastaid tagasi raekoja saalis (2007 koos Austraalia päritolu pianisti Jonathan Wilsoniga).

Mullu osales Lukas Järvi festivalil orkestri koosseisus, samuti kammermuusikuna ja sellele festivalile tuleb ta tänavugi.

Peale „Kevade keelte“ esineb Lukas juba täna oma õe Külli Vabritiga Pärnu muusikakoolis, kus Külli töötab klaveriõpetajana. Lukas oli valmis rääkima oma elust Londonis.

Kuidas jõudis väike Rapla tüdruk sinna, kuhu praeguseks olete jõudnud? Missugune on teie mälestus esimesest õpetajast?

Minu muusikaisu tuli kindlasti kaasa perekonnast: minu vanaisa Lembit Tatrik oli viiuldaja Estonia teatri orkestris, ema on klaveriõpetaja ning mõlemad õed mängivad klaverit, Külli ka õpetab Pärnu muusikakoolis.

Loomulik käik oli see, et mind pandi Rapla muusikakooli viiulit õppima. Instrumendi valik oli kuidagi enesestmõistetav. Kahjuks ma küll oma vanaisa mängimas ei kuulnud-näinud, kuid kui ükskord juhtusin nägema viiuldajat televiisoris, oli see soov mu sees väga selge.

Alustasin Rapla muusikakoolis Tekla Tappo viiuliklassis. Aasta või paar hiljem õpetas mind ka Reet Leinuste, kes on õpetaja Viimsi muusikakoolis.

Esimesed seitse aastat Raplas olid äärmiselt nauditavad. Ma ei tundnud, et mind oleks surutud klassiruumi harjutama, veel vähem seda, et oleksin pisaraid valanud, et ei saa minna sõpradega mängima või muud meelelahutust nautida. Mulle meeldis muusika ja see, et olin sellest ümbritsetud.

Õppisin klaveritki, oma ema juures – see oli lisapill, mille mängu oskuse kõik õpilased pidid omandama. Suurema osa ajast, mis tavakoolist üle jäi, olingi muusikakoolis. Ema oli seal ja õpetas alati õhtuni, seal olid sõbrad, kellel ka eriala- ja grupitunnid, kõik õpetajad olid mulle teada.

Muusikaõpingud Tallinna muusikakeskkoolis Tiiu Peäske viiuliklassis viisid teid Euroopa Liidu noorteorkestrisse, sealt edasi Austriasse, USAsse ja Inglismaale Londonisse, kus õpite praegugi muusika- ja draamakoolis.

Peale selle olete igal aastal osalenud mõnel meistrikursusel. Ainuüksi välismaal olete täiendanud end kuus aastat. Armastate ilmselt väga õppida.

Tiiu Peäskega kohtusime juba paar aastat enne Rapla muusikakooli lõpetamist, käisin mitu suve järjest Haapsalu keelpillimuusika festivalil ja sealsed meistrikursused olid väga innustavad. Tiiu kutsus mind edasi õppima Tallinnasse ja see ei olnud raske valik, teadsin kohe, et tahan minna.

Esimesed kogemused rahvusvahelises muusikute seltskonnas sain, kui käisime muusikakeskkooli keelpilliorkestri ja dirigent Toivo Peäskega mitu korda Soomes. Samuti jääb alatiseks meelde osavõtt Euroopa Liidu noorteorkestri kontserdireisidest. Olin nii uhke ja õnnelik, kui mind sinna liikmeks arvati!

Need viienädalased tuurid läbi Euroopa – kuulsad kontserdisaalid, sealhulgas Royal Albert Hall, Amsterdami Concertgebouw ja Berliini Konzerthaus, olid kogemus omaette. Ja koostöö dirigentide ja solistide, näiteks Vladimir Aszkenazy ja Janine Janseniga oli mulle väga innustav.

See nakatas mind pisikuga ja näitas, et on võimalus õppida välismaal. Enamik noori, keda noorteorkestris kohtasin, olid pärit küll ühest riigist, kuid omandasid muusikaharidust hoopis mujal.

Arvan, et see on muusikule väga loomulik otsus – täiendada end välismaal. See on niivõrd rikastav kogemus mitte ainult pillimängu mõttes, vaid igast küljest. Ellujäämine uues keskkonnas, kohanemine võõras riigis ja võõra keelega on keeruline protsess. Aga kui see läbi teha, saab sellest kõigest rääkida. Läbi muusika.

Mäletan väga eredalt oma esimest lennukisõitu ja tunnet maandumisel Londonis, seda on raske kirjeldada. Tallinn tundus küll tol ajal suurlinn, kuid sealt edasi Londonisse ... Kontrast oli meeletu. Siiamaani imestan, kui suur see linn ikka on, kus praegu elan.

Olen pool aastat õppinud Austrias Salzburgis Mozarteumi ülikoolis Erasmuse vahetusprogrammi raames. Samuti võtsin aastaks akadeemilise puhkuse ja täiendasin end USAs Philadelphias Temple University muusikakolledžis.

Seejärel tulin tagasi Londonisse ja sain bakalaureusekraadi Guildhalli koolis. Praegu olen magistriõppe esimesel kursusel samas koolis.

Olen küll palju ära olnud, lühemalt ja pikemalt, lähemal ja kaugemal ookeani taga, kuid miski tõmbab mind ikka Londonisse tagasi. Siin on õhkkond, mis inspireerib ja sütitab muusikuid.

Kas Londoni eluga oli raske harjuda?

Minu igapäevaelu on nende aastatega palju muutunud. Eks see ole võib-olla loomulik: kohanen ju uue elustiiliga, leian oma rutiini. Ja tõesti tunnen, kuidas selleks kulub aastaid, et end kuskil mugavalt tunda.

Inglaste (pisut veider-naljakad) kombed ja tavad on osa minu elust: olen õppinud musta teed piimaga jooma ega kujutagi enam ette, kuidas oleks ilma! Teed juuakse siin tõesti palju ...

Traditsiooniline hommikusöök – praemuna, peekon ja röstisai muude lisanditega – on maitsev, kuid ei kujutaks seda ette iga päev.

Vasakpoolse liiklusega harjumine võttis küll aega. Olen jalakäijana läbi elanud üsna hirmsaid hetki, kui alles viimasel sekundil taipasin, kuhupoole vaadata. Arvan, et juhiloa teen omale ükspäev ikka kodumaal.

Elustiil sellises suurlinnas nagu Londonis võib olla väga väsitav. Nende aastate jooksul olengi õppinud, kuidas end säästa, selle asemel et raisata energiat tühja-tähja peale.

Lihtsad asjad, nagu postkontorisse või panka minek, võtavad heal juhul tunni, sest väga harva on need lausa kodu kõrval, ja tavaliselt on seal pikad järjekorrad. Need on väikesed asjad, mis igapäevaelu tegelikult palju mõjutavad.

Ühistransport on siin metroo, rongide ja bussidega väga hästi korraldatud, kuid ühest kohast teise minekuks peab varuma vähemalt 45–60 minutit, et mitte hilineda. Kogu see reisimine päevast päeva väsitab.

Elu Londonis muusikuna on väga intensiivne. Et kõigest maksimumi võtta, peab oskama valikuid teha.

Vabakutselise viiuldajana, kes on veel üliõpilane, saan öelda, et tööd on siin tegelikult palju, võimalusi tohutult, kuid konkurentski tohutu. Kõik ju tahavad end esitleda ja soov esineda-töötada on suur.

Võtab aega, et end inimestele tutvustada ja kontakte luua. Kuid elu on siin rikas. Ma mõtlen kultuurielu. Kontserdid, näitused, teater – see on lõputu nimekiri. Igal õhtul on võimalik kuskile minna ja midagi vapustavat kogeda, näha, kuulda.

Millised on teie tulevikuplaanid, kas mõtlete siduda end pikemalt Inglismaaga või naasta ühel päeval Eestisse?

Tulevikuplaanid on lahtised. Kevadine aeg on alati selline vastuste ootamise aeg: kas saan küllaldaselt stipendiumi, et õpinguid jätkata, ja kui ei, siis mis edasi?

Lepingulist töökohta mul praegu ei ole. Magistriõpingud nõuavad küll palju vähem konkreetset kooliskäimist, kuid täiskohaga ei jõua end kuskil siduda. Loodan jätkata magistri teisel kursusel, nagu plaan oli, ja tahan kindlasti jääda veel Londonisse.

Naudin väga võimalusi, mis viimasel ajal on tekkinud: kontserdid Inglise kammerorkestriga, sooloesinemised eri orkestrite ees, soolokontserdid Londonis ja mujal.

Kahjuks pean ütlema, et muusiku elu muutub tihti hoobilt, kui tööpakkumine tuleb kuskilt mujalt riigist või lausa kontinendilt. Paljud sõbrad on pärast siinseid õpinguid läinud kas tagasi kodumaale või mujale, kus on pakutud tööd. Sellised olukorrad on rasked, sest valikut pole.

Kui sageli Eestis käite?

Eestis käin alati umbes kolm korda aastas: suvepuhkusel, jõuluvaheajal ja lihavõttepühadel. Vahemaa Tallinna ja Londoni vahel ei ole tohutu. Nähes, kuidas muusikud minu ümber reisivad, lausa ümber maailma, tundub kolmetunnine lennusõit luksuslikult lühike.

Eestis käies olen tihti püüdnud midagi muusikalist korda saata: väike kontsert, varem ka projektid Tallinna kammerorkestri koosseisus.

Mulle meeldib näha vanu sõpru ja kolleege, neid tahan alati endale alles hoida ja kindlasti neid sidemeid mitte katkestada.

Muusika

Pärnu linnaorkester lõpetab oma 18. hooaja sel pühapäeval Pärnu kontserdimajas kontserdiga „Kevade keeled”, kus soleerivad viiuldaja Kaija Lukas ja vioolamängija Michael Trauer.

Mõlemad õpivad mainekas Londoni Guildhalli muusika- ja teatrikoolis.