Koolinoored õppisid Potsepal riigi kaitsmist

Ülejõe gümnaasiumi noored võitlejad olid igati rahul, et said lasta täpsust õigete kaitseväerelvade ja lahingmoonaga. Foto: Ants Liigus

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ja Ülejõe gümnaasiumi noored õppisid riigikaitse tunni välilaagris tulistamist, metsas orienteerumist ja vigastatud kaaslase abistamist.

Laupäeval kogunes Potsepa karjääri välilaagrisse kahest koolist kokku 42 noort võitlejat, tüdrukud ja poisid peaaegu pooleks. Laagrit juhendanud Lääne kaitseringkonna leitnandi Ivo Reimanni seletusel on laager üldhariduskoolide kavas vabaainena oleva riigikaitse tunni lahutamatu ja sealjuures äärmiselt populaarne osa.

“Eks me valisimegi selle aine just välilaagri pärast,” teatas üks Sütevaka 11. klassis õppiv neiu. “Riigikaitse on meil koolis populaarne aine. Päriselt sõjaväkke ma muidugi minna ei taha.”

Tüdrukud on head laskjad

Olukorrale vastavalt kaitsevärvi vormi riietatud noored jõudsid Potsepa karjääri laupäeva hommikul kella üheksa ja kümne vahel. Kõigil seljas ligi 20 kilogrammi kaaluv seljakott, mis sisaldas varuvormi, sooja riietust, välipudelit ja muud tarvilikku. Kuigi seljakott paistis mõnest nääpsukesest neiust suurem, ei kostunud koti raskuse all vaaruvate noorte suust ühtki kaebesõna.

Kui kogu kamp oli koos, lasi Reimann noortel kolme viirgu rivistuda, nii et igaühes oleks 14 võitlejat. Selgus, et rivistumine osutus üle mõistuse keeruliseks, sest noored ei saanud kuidagi aru, mismoodi nad peavad üksteise taha seisma.

Kui Reimann määras kõigile viirgudele jaovanemad ja nood oma koolikaaslasi käsutama hakkasid, said jaod lõpuks üles rivistatud.

Edasi pidas juhendaja võitlejatele loengu turvalisusest ja reeglitest. Ega laskmisharjutuseks kasutatud kaitseväe Rootsi päritolu standardrelv AK-4 ole ju naljaasi.

“Lasketiirus tegutsete ainult vastavalt käsklustele!” rõhutas Reimann. “Tulistate üksiklaskudega. Kui mingil põhjusel tuleb tõrge, siis sõrm päästikult maha, tuleümberseadur “S-i” peale ja jalg püsti! Tõrke kõrvaldab personal. Laskemoon on otsas, kui relvas käib ainult plõks. Samuti jälgite, et relva vintraud ei läheks mulla, liiva sisse.”

Lahingmoonaga tulistamine paistab ilmselgelt noorte jaoks laagri kõige põnevam osa. Esmalt proovisid võitlejad täpsust 25 ja seejärel saja meetri pealt. Enne tulistamist jagati aga nii osalejatele, instruktoritele kui pealtvaatajaks olnud meediategelastele kõrvaklapid, et keegi tulistamise ajal kurdiks ei jääks.

Üllataval kombel kippusid märklauda paremini tabama neiud. Et keegi neist sõjaväkke ei plaani minna, võib Eesti kaitsevägi jääda nii ilma mõnestki andekast laskurist.

Hästi märki tabanud Ülejõe gümnaasiumis õppiv Teele Jõerand tunnistas, et kõige rohkem kartis ta tagasilööki. “Päris hea tagasilöök oli, aga polnudki kõige hullem,” nentis neiu. “Paar korda käisime harjutamas, muidu enne ei ole relvast tulistanud.”

Samas koolis õppiv Janett Säde tõdes, et relvast tulistamine on laagri juures parim. Neiu varasemad kogemused relva käsitsemisel piirdusid kunagi ammu vanaisa silma all püssi laskmisega. Mis sorti püssiga oli tegu, seda ei osanud piiga öelda.

Seetõttu säras neiu nagu ladvaõun, kui selgus, et ta on AK-4ga märklaua päris auklikuks tulistanud, kõrval olevad koolivennad nokkisid aga üksteise järel märklaudade taga olevalt liivavallilt pinnast kuulidega lahti.

Lohistusmatiga mäest alla

Samal ajal kui üks jagu täpsust harjutas, pidi teine instruktoriteks olnud meedikute veebel Janno Miti ja vanemveebel Erki Brackmanni õpetussõnade järgi vigastatud kaaslasi aitama.

Nii simuleeris üks neiu lõikehaava ja teine luumurdu, ülejäänud jaoliikmed demonstreerisid neid aidates riigikaitse tundides omandatud teadmisi. Haavatud seoti Vene, Iisraeli või Rootsi päritolu sidemetega, tõsteti kanderaamile või lohistusmatile ja transporditi eemal oleva sõjaväe meditsiiniauto juurde.

“See on nagu kelk ju,” kilkas üks näitsik lohistusmatti silmitsedes.

“Nagu kelk jah, kohe lähete lasete sellega mäest alla,” muigas instruktor. “Vale hooaeg küll on, aga ikkagi.”

Noorte kinnitusel õppisid nad sidumist ja elustamist juba koolis, kuid välilaagri parktika on sootuks midagi muud. Nad märkisid, et kambakesi kaaslase transportimine ei ole üldse nii raske, kui see pealtnäha võib tunduda.

Riigikaitse lahutamatu osa on oskus maastikul orienteeruda, sest kuidas sa ikka riiki kaitsed, kui metsa ära eksid. Loomulikult on oskusest tsiviileluski abi.

Nii andis veebel Pirger Laur noortele ülevaate topograafiast. Instruktor soovitas määrata kaardil tõkendorientiirid ehk kui orienteeruja matkab liiga kaugele, teab ta, kui kaugel ta alguspunktist on, ja oskab tagasi tulla.

“Kui üle maantee ära eksite, tuleb meri vastu ja saate aru, et olete liiga kaugel,” tõi Laur näite.

Noored määrasid objektide asimuuti, kuidas siduda kaarti maastikuga, kuidas liikumiselt distantsi mõõta ja muudki orienteerumisel vajalikku.

Sütevakas õppiv Jakob Koppel lausus, et omandatud tarkus kulub kindlasti ära. “Olen orienteerumas käinud ja eksisin metsa,” muigas noormees. “Geograafias oleme neid asju õppinud, aga looduses teen esimest korda.”

Kuidas võitlejad omandatud tarkust kasutada oskavad, näitasid nad pärastlõunal välilaagris korraldatud 5-6kilomeetrisel orienteerumisrajal. Võistlus möödus vahejuhtumiteta ja keegi ei eksinud.

Õhtul toimus metsa ööbima jäänud laagris koolidevaheline jõukatsumine, milles noored demonstreerisid muuhulgas nii lõkke tegemise kui telgi püstitamise oskust. Proovile pandi nende meditsiiniteadmised. Õhtu lõppes lõbusa vorstiküpsetamisega. Kuigi päev oli möödunud rõõmsas päikesepaistes, hakkas õhtul kella 19 ajal vihma tibutama. Sellele vaatamata ei nurisenud välitingimuste üle keegi ja kõik jäid üheskoos metsa telkima.