Läänemaal leheomaniku ja koolmeistrina tuntud Andres Ammase eestvõtmisel pandi eelmise aasta augustis alus mittetulundusühingule Vaba Isamaaline Kodanik.
Peeter Raidla: Kelle käes on võim?
5. juuni 2012, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1991. aasta augustis oli Ammas nende 69 ülemnõukogu saadiku hulgas, kes Eesti Vabariigi taasiseseisvumise välja kuulutasid. Hilisemad ponnistused pääseda riigikogusse Ammasel luhtusid.
Nüüd võib oodata Ammase uut esilekerkimist. Ammas on toiminud selles mõttes korrektselt, et astus pärast MTÜ loomist Isamaa ja Res Publica Liidust välja. On ju sisuliselt tegu katsega panna alus uuele erakonnale.
“Meile teeb muret, et poliitika sisu üle otsustab üha enam raha ja pikaajalist vaadet on hakanud asendama lihtsad lubadused ja populistlikud kingitused huvirühmadele,” deklareerib Vaba Isamaaline Kodanik oma manifestis.
Samas lisatakse, et “vaba kodanik on kõrgeima riigivõimu kandja”. Vist oli Marju Lauristin see, kes Rahvarinde algusaegadel küsis: “Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim?” On ju enamik nii omaaegseid kui praeguseid erakondi kuulutanud, et viivad ellu rahva tahet.
Erakondade ümber lahvatanud rahastamiskriisi ja üldse erakondade usalduskriisi üks lätteid on peidetud erakonnaseadusse. Kui meie põhiseadus kinnitab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis erakonnaseaduses pole sõnu “rahvas” ega “valija” kordagi mainitud. Rääkimata aruandmisest oma valijate ees. Kord on küll seaduses kasutatud sõna “demokraatia”, aga seda seoses erakonna tulude ja kulude läbipaistvusega, millest erakonnad niikuinii kinni ei pea.
Ka puuduvad erakonnaseadusest sellised sõnad nagu “aus”, “ausus” ja “austus”. Sestap ei tasugi imestada, kui erakondadesse on hakanud kippuma kriminaalse taustaga jõud. Paraku on just erakonnad need, kes rahvalt saadud mandaadiga riigivõimu teostavad.
Kas Vabal Isamaalisel Kodanikul on mingitki lootust praegust seisu muuta? Miskipärast tõrgun seda uskumast. Ilmselt jääb see manifest järjekordseks hüüdjaks hääleks kõrbes.
Kas väljapääsu ei olegi? On ikka. Üks lahendusi oleks tugeva presidendivõimu taastamine, mis eeldaks aga põhiseaduse muutmist. Meie erakonnad on jõudnud sedavõrd korrumpeeruda, et nad tuleks pigem laiali ajada.