Äri alustamine nõuab kannatlikkust

Mahetalunik Kaie Rulli õuele püstitatud uus triiphoone on maitsetaimede jaoks, teises kasvuhoones on kurgid-tomatid, aiapidamisel on abiks tütar Vivian Rull. Foto: Erakogu

Alustavad ettevõtjad on seda meelt, et järjekindlus viib sihile: kui idee on hea, ei tasu esimese ebaedu peale kohe püssi põõsasse visata.

Pereema Kaie Rull (37) elab Häädemeeste vallas Jaagupi külas Teearu talus. Rull on eluaeg maal elanud, teda paelub põllumajandus ja kodundus. Alati on tema kodus olnud peenrad ja kasvuhooned ning loomad: veised, küülikud ja lambad. Loomi küll palju pidada ei saa, sest talul napib selleks maad.

Näpud mullas

Rull on proovinud taimi ja loomi läbini mahedalt kasvatada ja teab, et see on täiesti võimalik. “On olemas taimed, mis väetavad ja putukaid tõrjuvad,” kinnitab ta. Sellele, kes ütleb, et porgand ilma väetiseta ei kasva, vaidleb Rull vastu. Tema kartulid, peedid, porgandid ja maitsetaimed on alati kasvanud väetiseta.

Muidugi on see kulukam, sest mürgitada tuleks ju odavam. Naine valmistab spetsiaalseid taimeleotisi ja rohkem on käsitsi rohimist ja harimist. “Mahedalt polegi võimalik massiliselt toota,” märgib Rull. “Selle toodanguga on tööd palju rohkem.”

Loomade mahepidamine tähendab, et neid ei vaktsineerita, ei osteta jõusööta, vaid toidetakse neid oma maadel kasvanud viljaga. Loomulikult maheviljaga.

Eelmisel kevadel registreeris Kaie Rull end töötuks ja töötukassa saatis naise eri ettevõtluskoolitustele. “Mõtlesin, et tahan tegelda põhjalikumalt sellega, mis mulle meeldib,” lausub ta.

Esimene äriplaan ei läinud läbi ja seda tuli täiendada. Äsja sai alustav ettevõtja positiivse vastuse: saadud toetuse abil oli võimalik rajada 50ruutmeetrine kasvuhoone.

Uus triiphoone jääb maitsetaimedele, kurgi-tomatimaja on Rullil juba olemas. Põllupidajal on kokkulepe Kosmonautika puhkekülaga, kes temalt kogu toodangu ära ostab.

Kaie Rull usub, et elus tuleb teha seda, mis endale meeldib, sest siis läheb see korda teistelegi. Ja järjekindlust on tarvis. “Sissetulek peab ju olema. Kui mujalt seda ei saa, peab ise endale töökoha tegema. Lapsed juba ka suured – neist on palju abi. Neilgi on nüüd suvel töö kindlustatud.”

Kõigile IT ei sobi

Siiri Einbaum (40) avas sügisel Paikuse südames postkontori kõrval laste mängutoa, millel nimeks Nässu.

Einbaum on Pärnu inimene, väljaõppinud infotehnoloog, kes viimati oli palgatööl ühes Pärnu arvutipoes juhatajana. Majandussurutise kõrgajal lahkus ta sellelt kohalt omal soovil, sest väikese lapse tõttu ei sobinud enam tööajad. Naine arvab, et ei ole programmeerija tüüp, arvutifanaatik. See polnud talle päris hingelähedane eriala, aga abi on sest olnud ikka, kas või mängumaa kodulehe tegemisel.

“Hakkasin mõtlema, mida ma võiksin teha,” meenutab Einbaum poolteise aasta tagust aega. Naine elab Paikusel, tema tütreke on praegu viiene. Väikelapsega külastas ta Pärnu laste mängumaid ja juteldes mainisid teised emad, et Sindis ja Paikuselgi võiks selline olla.

Mõte idanes ja sai hoogu, kui naine leidis Paikusel sobivad ruumid. Et julgust juurde saada, läbis Einbaum Saksa tehnoloogiakooli juures ettevõtluskoolituse. Ja raamatupidajakoolituse. Siis registreeris end töötuks, et töötukassa abil alustava ettevõtja toetust taotleda. “Mulle öeldi, et see on lihtsam kui EASi kaudu,” märgib ta.

Tööbüroost saadeti Einbaum veel mahukamale, 120tunnisele alustava ettevõtja koolitusele – arvati, et nii on kindlam. Eelmise aasta alguses esitas ta toetuse saamiseks mängumaa äriplaani, mis esimeses taotlusvoorus tagasi lükati. Selgus, et seda oli vaja täiendada.

Teisel korral saatis naist juba edu ja täpselt aasta tagasi lõi Siiri Einbaum oma elu esimese firma. Nässu mängutuba alustas mullu 1. oktoobril.

Toetusraha eest sai hankida mängumaa inventari, sest remonti polnud ruumides tarvis õnneks teha. Sisustamine on Einbaumile aga alati meeldinud. Enne raha väljakäimist uuris naine põhjalikult, mis lastele meeldib. Kui endal on laps, on see lihtsam. Nii maalis ta ise seintele akrüülvärvidega lastepäraseid pilte ja sättis paika toredad mängunurgad poistele ja tüdrukutele. Mängumaal on ronimiskeskus ja pallimeri, piiretega batuut, laste mängumaja ning piljardilaud. Tüdrukute poolel on suur kahepoolne nukumaja. Peale selle on kasutada parukatega kostüüminurk ja lasterõivaste butiik. Kõik tundub silmale lapsesõbralik, hele, puhas ja uus.

Mängumaal saab käia mängimas kogu töönädala vältel ja isegi ühel õhtupoolikul. Nädalavahetustel peetakse siin laste sünnipäevi, korraga mahub saali 20 mudilast.

Tagantjärele meenutab Einbaum, et temale oli see kõik päris suur julgustükk. “Mõtlemist, kas ma ikka julgen seda teha, oli päris palju,” tunnistab ta. Oli tuttavaid, kes arvasid, et Paikuse on suur risk: kes siia tuleb?

“Nägin, et need, kelle äriplaan esimesel korral toetust ei saanud, andsid alla. Tuleb olla järjekindel, ei tohi alla anda. Ideed ei olnud neil sugugi nõrgad, äriplaani oleks pidanud lihtsalt täiustama,” lausub Siiri Einbaum. Koolitusi loeb ta igati kasulikuks. Arvab, et need olid talle lausa hädavajalikud. Kui head spetsialistid nõustavad, laieneb silmaring ja kasvab usk endasse. “Olen optimistlik. Sain hakkama, tegin ära!” rõõmustab naine.

Leidlik noorhärra

Urmo Ojaots (23) käivitas äsja Eine Takso, mis viib klientidele Pärnu toitlustuskohtadest eine soovitud paika.

Mõte hakata Eine Takso teenust pakkuma tekkis mullu suve lõpus. “Mind on ettevõtlus alati huvitanud. Sel aastal olen selle palli lõpuks veerema saanud,” räägib Ojaots.

Noormehel oli auto olemas ja enne järgmist suvehooaega mahti oma kavatsust seedida ning äriplaan korralikult läbi mõelda. Ta tegi oma firma ja asus seejärel koostööpartnereid otsima, käies toitlustusasutustega läbirääkimisi pidamas. Mõni firma on temaga ise ühendust võtnud ja koostööd pakkunud.

Praegu on noorel ettevõtjal seitse lepingupartnerit. Ojaots teeb kogu töö enamjaolt ise, kuid oletab, et lähiajal tuleb abijõudu otsida.

Tegemist on mehel küllaga, sest autosse on vaja kaardimakseterminali, koduleht ja flaieridki on valmimas. Praegu reklaamivad toidu kojuviimise teenust Eine Taksoga lepingu sõlminud toitlustuskohad, aga ka Ojaots ise Facebooki kaudu. Seal on üleval nii menüüd kui hinnad ja muu lisainformatsioon.

Ojaots pakub teenust kogu nädala vältel hommikust hiliste õhtutundideni ja tahab jõuda kliendini toiduga Pärnu piires nii 30 minutiga. Spetsiaalsetesse karpidesse pakitult jõuavad tema abil klientide lauale praed, supid, salatid, aga ka näiteks sushi, kebabid, pitsad, pastaroad, Armeenia, Aasia ja pubitoit, grillroad, snäkid ja mittealkohoolsed joogid.

Urmo Ojaots on Pärnu noorhärra. Juba kooli ajal otsis ta võimalust raha teenida, sest soovis olla iseseisev. “Olen pidanud palgatööd tegema, kuid tean, et see pole minu jaoks. Tahan igal hommikul tõusta teadmisega, et iga liigutuse, mis ma teen, teen iseenda ja oma tuleviku nimel ja kasulikult,” on noormees veendunud.

Ojaots on osalenud Mainori ettevõtluskoolitusel ning senised töö ja ärikogemused on talle õpetanud iseseisvust, andnud enesekindlust ja toonud uusi tuttavaid-sõpru. “Hindan nende enesekindlust, laia silmaringi, oskust suhelda, tasakaalukat mõtlemist raha paigutamisel ja riskimisjulgust,” lisab Ojaots. Noormees märgib, et äriideid tal jätkub, ent esmalt tuleb kusagilt alustada ja oodata-vaadata, mis aeg näitab.

Kõik vaipa kuduma

Mare Pernik on 50ndates naine, kes omal ajal Tallinna pedagoogilises instituudis eesti keelt ja kirjandust õppinud, aga suurema osa oma elust töötanud sootuks hotelliteeninduses. Poole koormusega ametis, sai ta ühel päeval 2009. aastal koondamisteate. Ja tundis korraga nii rõõmu kui kurvastust. “Laps on juba suur, mul vaba aega küll, võin tegelda, millega tahan,” oli esimene mõte.

Pernikule on kaltsuvaibad alati meeldinud ja nii võttis ta kätte ning läks Pärnu loodusmaja korraldatud kangakudumise kursustele. Ta tunnistab, et tema elu on paraku käsitööst kauge kaarega mööda käinud, kui kooli käsitöötunnid välja jätta.

Kudumine paelus ja hirmutas, sest juba paljas kangastelgede ettevalmistamine kudumiseks tundus keeruline. Mõne nädala pärast oli algaja kangastelgedesse lausa armunud ja hakkas lähedasi-tuttavaid vaevama küsimusega, kust neid endale saada.

Ühe tuttava sugulase aidas olidki ühed tallel ja omanik andis need lahkesti kasutada.

Kudumine on tänuväärne amet: kaltsukuhje ja kasutult seisvaid rõivaid, mida annab vaibaks moondada, leidub kodus igaühel. “Ainult kannatust peab olema,” lisab naine.

Kudumine on omaette maailm: otsid aina, kust saaks lõime ja kudet, tekib huvitavaid tuttavaid. Nii leidis Pernik turult vaibamüüja Harri Merisaare, kes on aidanud tal kangaspuid üles panna ja materjali hankida.

Süües kasvab isu ja Pernik jõudis vaibakudumise suvekursustele. Töötukassas töötuna kirjas naine liitus projektiga “Käsitööga tööle”, kus õpetati ettevõtlust. Pärnus gildi maja vaibakojas tegutses vaibakuduja Leeda Ots, kelle kõrval sai Pernik alustada töötukassa praktikat. See tähendas õpipoisi aega meistri käe all. “Mul polnud õrna aimugi, et kudujal nii palju riistapuid peab olema – igaühel neist oma nimi. Nagu õpiks mõnd võõrkeelt. Mul tekkis valge kadedus: Leeda oskab, saab, tal on kõik olemas,” meenutab kuduja.

Gild on Perniku meelest vahva: sealt leiavad inimesed käsitöölised üles, sinna tullakse Ameerikast, Inglismaalt. Kui rahvusvahelistel hansapäevadel oli vaja Steineri aias töötuba teha, esindas vaibameistreid kangaspuude taga algaja Mare Pernik.

“Sinna tuli kaks bussitäit jaapanlasi ja prantslasi. Mind ei ole eluski nii palju pildistatud,” imestab ta. Nüüdseks on naine palju töötube teinud. Tema juhendamisel on kudunud poisid ja tüdrukud, mehed ja naised ning tundnud vaimustust.

Pernik arvab, et õpetada on tore. “Oskan algajate olukorda end paremini panna kui mõni professionaal,” pakub ta.

Kui elumuutus Leeda Otsa Pärnust ära viis, oli Pernikul kindel tunne, et peab vaibakojaga jätkama, muidu see kaob.

Saatus tõi käsitööliste majja ühe Soome proua, kellest praeguseks on saanud Mare Perniku koostööpartner. Soomlanna pidas kodumaal vaibakoda ja tal oli 30aastane vaibakudumise praktika, palju oskusi, kangastelgi ja kogemusi. Sügisel jõudsid vaibakotta Soomest neljad teljed ja neid tuleb veel.

Äriplaanis pidas Pernik tegutsemiskohana silmas gildi maja, mis on käsitöölistele suurepärane turundustugi. Koos temaga tegutseb vaibakojas praegu käsiketraja Liis Luhamaa.

Pernik koob peale vaipade imelisi rahvarõivaseeliku kangaid. Tal on peen ilumeel ja värvitunnetus, kuduja arvates saaks kojas kaltsuvaipade kõrval teha pleede, linikuid, salle, kardinaid, kotte, patju. “Tulge endale midagi kuduma!” soovitab naine.

Mare Pernik võtab jutu kokku õpetlikult.

“Kangakudumine tuli mu ellu täiesti ootamatult. Olen küll kuulnud lugusid, kus 50. eluaastates inimene alustab millegi täiesti uuega, aga ma poleks uskunud, et mina saan selle kõigega hakkama,” lausub ta. “Aga lõputult ei saa heietada, et teeks või oleks. Esimene samm on vaja endal teha.”