Uppuva Eesti reliikvia

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Sööt.
Olev Sööt. Foto: PP

Olen märganud, et vananemisega kaasneb üks hea omadus, nimelt mugavus. Ei ärrita mind kortsus püksid, tolmune king ega meie poliitikute järjepidevad jaburdused. Just neile viimase aja jaburdustele, mida võiks parteide nõiasafariks nimetada, on juhitud tähelepanu igast arukast instantsist. Kõik juriidilised, moraalsed, eetilised märguanded ja lahenduste pakkumised on kõlanud parteide kurtidele kõrvadele. Tulemus on sama, kui õpetaksite siga teivast hüppama.

Minu arvamus on, et iga inimene siin meie Pärnus, kes tahab, viitsib ja oskab, väljuks end ümbritsevast mugavusringist, kirjutaks heast ja halvast, räägiks meedias, julgustaks, annaks nõu, kui seda on. Mina nüüd, küll raske südamega, teen seda. Võtan sulepea, sest tunnen, et peab hakkama vastu laaberdavale parteikõntsale. Kui sigu teivast hüppama ei saa, ajame nad vähemalt tagasi aedikusse.

Vee- ja tuleproov

Parteid on asunud ühisrindele oma mustade tegude varjamiseks. Reformierakond käitub selles palagankriisis lapsikult. Peaminister Andrus Ansipi demagoogilis-utopistlikud lubadused, statistikaga manipuleerivad sõnavõtud hakkavad kangesti meenutama goebbelslikke arutlusi riigi- ja parteipoliitika, moraali, poliitilise takti, vaenlase otsimise üle ja kohvitantalike arutluste külgekleepimist ülejäänud parteidele. Tema sõnavõtud on nagu prosoodia musternäidised: kõik silbid, kõnenüansid esitatud selliselt, et vastane võimalikult lollina välja paistaks.

Rahaskandaali “süüdi/süütu” mäng ei lõpe niipea. Kuna see etendus on rohkem parteisisene, soovitan Kristen Michali komöödia lõpetada hoopis liisuheitmisega niinimetatud jumalakohtuga. Kui Michal on Reformi aumees või peetakse teda selleks, võiks proovida kahevõitlust või korraldada tule- ning veeproovi. Mõelge, oravad! Tuleb odavam.

Ma ei söanda oletada, mis mulje säilib (peale lapsuste) tulevikule meie peaminister Ansipist. Võrdlus Caesari või Churchilliga on kohatu, aga teame, et peale nende kahe säilinud tsitaatide olid mõlemad aatelised riigimehed, strateegid ja sõdurid.

Suurendame presidendivõimu

Meil on väliselt nagu toimiv riik. Riigikogulased panevad ikka ja taas ilusad riided selga, käivad reisimas, huvitavates kohtades riigijuhtimist õppimas. On isegi proovitud suuskade libedust kõrgmäestikes ja uuritud, kuidas Ameerikas Pamperseid valmistatakse.

Tahtmine on tugev, ainult tulemusi pole. Ei ole meil Euroopaga konkurentsivõimelist majandust, pole jätkusuutlikku maaelu ja Eesti rahva iive veereb allamäge.

Lõpuks on avalikkusele selgunud, et parteide kogu aur ei ole läinud rahva hüvanguks, vaid parteikassade täitmiseks, mõjuvõimuga hangeldamiseks. Raha päritolu Reformierakonda ei huvitanud, aga mida rohkem toodi, seda ninakamad oldi teiste parteide vastu. Nagu vana Maurus ütles Indrekule: too öösel või päeval, peaasi, et ära tood!

Tõesti on aeg küps hakata üheskoos nõudma presidendivõimu suurendamist, sest 20 aastat kestnud parlamendivõim on aasta-aastalt mugandunud valitutele isiklikuks nuumafarmiks. Kuna selle kummitempli asukad on kaotanud reaalsustajugi, tuleb neile meelde tuletada mõningaid tõdesid. Teeme seda juba järgmistel valimistel.

Just valimiskast ja sellesse heidetud sedelid saavad meie reliikviaks. Just valimised on meie ainus võimalus päästa laialivalguva Eesti tulevik. Oleme seni korduvalt lasknud end lollitada lubadustega. Peaks küll olema.

Venemaal on sügavamõttelise tagapõhjaga ütlus “Peaasi, et sõda ei oleks”. Olen nõus. Rahandusminister Jürgen Ligi kordab papagoilikult igal võimalusel oma mantrat, päheõpitud lemmikdiagnoosi: kõige tähtsam, et eelarve on tasakaalus, muud võimalused on välistatud. Ei ole nõus.

Eesti on vaene Euroopa riik, ülepaisutatud ametkondadega, riigikogu liialt suur ega ole suuteline muutma valimisseadust ega maksusüsteemi. Ükski riik ei toimi aktsiiside ja käibemaksude najal. Valimiskasti ees seistes mõelge kainelt: kas me tahtsime iseseisvust selleks, et siis vabana välismaale laiali joosta? Ei olnud see nii, muud võimalused jäid toppama ametnike riigimehelike omaduste puudumise taha.

Mulle meeldib Jüri Estami nõuanne, et leiame üheskoos sellise mõõga, millega astuda vastu goebbelslikule valitsemisstiilile. Nagu öeldud, on valimised meie reliikvia, mille abil ära hoida Michali, Priit Toobali, Indrek Raudse, Ken-Marti Vaheri ja teiste samasuguste või hullemate sattumine riigi- ja parteijuhtide nimekirja. See “mõõk” ei ole pealinna segipeksmiseks, vaid Toompeale riigimeeste, majandusstrateegide ja vajadusel sõdurite saamiseks.

Suhtekorraldusest ei tea ma eriti palju, seepärast – praegusele koalitsioonile mõeldes – võtan abiks meie igikestva kristliku suhetekorraldaja palvelõigu (veidi muudetud kujul): “Ja ära saada neid kiusatusse, vaid päästa neid ära kurjast”. Sõnad “riik” ja “vägi” ja “au” tandemi Reformierakond–IRL juurde ei sobi. Nad ei vääri neid sõnu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles