Libatse “vabaõhumuuseumist” Pärnu-Jaagupisse

Libatset tuntakse ikka veel kui kuulsa Edasi kolhoosi keskasulat, mis paistab silma hea planeeringu ja arhitektuuriga. Foto: Henn Soodla

Libatset tuntakse ennekõike kui Pärnust 35 kilomeetri kaugusel Tallinna maantee ääres asuvat kunagist Edasi kolhoosi keskust. See on tähelepanu vääriv asula, kus on säilinud kolhoosiaja hõngu, mis talub võrdluse vabaõhumuuseumiga.

Muidugi on aeg edasi läinud. Autod, mis kolmekorruseliste kortermajade juures seisavad, pole enam Ladad, Moskvitšid ega UAZid, vaid enamasti läänemaist tüüpi. Kolhoosikontorgi pole enam kogu ümbruskonna süda, vaid pigem südametunnistus, kuna seal asub nüüd vanurite hooldekodu.

Aga Libatse arhitektuurses välimuses on aeg 1980. aastatesse justkui seisma jäänud ning kui minna elamute juurest kunagise kolhoosi tootmistsooni, masinatöökojani, aida-kuivatini, tundub aeg seal lausa tardunud.

Kolhoosi tootmistsoon ei ole varemeis, õnneks ei. Aga traktorid ei mürise ja nõukogude ajast seisma jäänud põllumasinadki ootaksid otsekui kevadet, et vurama hakata.

Talvepäeval, kui vanade kolhoosihoonete juures käisime, ei olnud liikvel ainsatki inimest, tühjana seisis dispetšeriputka ning nõukogudeaegne traataed oli kiiva vajunud, omaaegsed Edasi kolhoosi legendaarsed juhid Prints, Erm ja Ott poleks seda silmaotsaski sallinud.

Jääb mulje, nagu oleks töökoja õuel lõppenud pikk mitmevaatuseline vabaõhuetendus ning kuigi näitlejad on lavalt lahkunud, vaatajad koju läinud, on rekvisiidid maha jäänud ja lavakujundus alles.

Arhitektuuriteadlane Epp Lankots, kes 20. sajandi väärtarhitektuuri Pärnumaal hästi tunneb, ütles Libatse kohta, et asula tootmistsoon, kus enamik hooneid on säilinud koos ehituste juures seisvate kolhoosiaegsete masinate-seadmete ja kütusepaakidega, annab paigale miljööväärtuse, mis paneb arvama, et tegu ongi vabaõhumuuseumiga. Olgu siiski öeldud, et osa tootmishoonetest on kasutuses siiamaani.

Targalt ja ilusasti tehtud

Veerandsada aastat pärast Edasi kolhoosi hiilgeaega sealses keskasulas ringi vaadates peab tunnistama, et need mehed oskasid elamuala luua, planeerijaid leida ja arhitekte valida.

Asula kavandati Lankotsa andmete järgi 380 elanikule, kusjuures ellu rakendus teatavas mõttes kolhoosi kastisüsteem: asulat läbiva keskse tänava ühel pool avaneb väiksem ühepereelamuala hinnatuma rahva tarvis ning teisel pool avaram, peamiselt kolmekorruselistest kortermajadest koosnev elurajoon veidi vähem vastutusrikastes ametites töötavatele kolhoosnikele.

Tegelikkuses ei tarvitsenud see vahetegemine nii sirgjooneline olla, kui arhitektuurselt paistab.

Sealjuures pole korterelamud ehitatud sugugi lohakalt või projekteeritud pealiskaudselt. Kortermajade ehituseks on valitud nägusad projektid, mis enamjaolt on säilitanud oma algse maitseka väljanägemise.

Detailplaneering on jätnud majade vahele küllaldaselt ruumi, et tekiks oma maja tunne, ja kuna ehitati mändide alla, on seal korterielule vaatamata maalähedust.

Pole ime, et kolhoosikorra lõppedeski pole Libatsest saanud elust vaene poolkõrb nagu mõnest teisest omaaegsest kolhoosikeskusest.

Sellele aitab kindlasti kaasa nägus eluala, aga ka Pärnu lähedus ja Tallinna maantee naabrus, ehk isegi Pärnu-Jaagupi lähima asulana.

Eramutest lähemalt

Libatse eramurajoon on rajatud tiheda okasmetsa alla. Eramud on ehitatud kahe tüüpprojekti järgi: Tõnu Kulli “Kullipesa”, mis Lankotsa andmete järgi loodi 1972. aastal, ning Ülevi Eljandi “Ella”, mis sai valmis 1973. aastal.

Kõnealuse elurajooni peatänava lõpuosas on esindatud kolmaski eramutüüp, mida Lankots nimetab individuaalprojektiks. Tegu on kahekorruselise laia karniisiga kena eramuga. Neid on Libatses ehitatud kolm.

Ühes neist elab mees, kes maja ees parajasti lund pühkis, kui me temalt pildistamiseks luba küsisime. Ta rääkis järgmise loo.

Sellelegi majatüübile on nimi antud – “Jaan”.

Mehe mäletamist mööda toodi see projekt kuidagi Edasisse välismaalt, kas Kanadast või kuskilt sealtkandist, aastad olid siis 1980-1982.

Lankotsa hinnangu järgi tasuks kaaluda selle, võimalik et välismaalt toodud “Jaani” ning Eljandi loodud “Ella” kultuurimälestisena kaitse alla võtmist, kuna need on säilinud omaaegsel kujul. Nägusaid “Kullipesi” on rohkem ümber ehitatud ja remonditud.

Kogu Libatse kohta ütles Lankots, et tegu on silmapaistvaima kolhoosiasulaga Pärnu maakonnas nii suuruse, planeerimiskontseptsiooni, mitmekesise hoonetüpoloogia kui haljastuse poolest.

Arhitektuuriteadlane tegi ettepaneku kogu ala, nii elamute- kui tootmistsoon, võtta arvele miljööväärtuslikuna, et selle ilmet jõudumööda kaitsta. Kuivõrd reaalne see on, näitab elu.

Libatse asula juurde kuulub veel kauplus, mille on projekteerinud Olga Bruns aastail 1977-1979. Sedagi hoonet hindab Lankots kõrgelt, soovitades selle kuulutada riikliku kultuurimälestisena kaitsealuseks.

“Hästi säilinud näide 1970. aastate heatasemelisest kolhoosiarhitektuurist,” sõnas Lankots praegugi avatud Libatse kaupluse kohta

Peatus Pärnu-Jaagupis

Pärnu-Jaagupis on kultuurimälestistena riikliku kaitse all kirik, kirikaed, kirikaia piirdemüür, pastoraadi peahoone ja kalmistu kabel.

20. sajandi arhitektuuri otsiva Lankotsa pilk peatus alevis Pärnu maantee 7 hoonel.

“See on Pärnu-Jaagupi kesktänava kõige erandlikum hoonetüüp, lihtsa fassaadiga, ent harukordselt pikk ühekorruseline hoone,” hindas arhitektuuriteadlane.

Tegu on 19. sajandi lõpul või 20. sajandi alguses ehitatud madala korterelamuga, millel on fassaadil 14 akent ja katusel seitse korstnat.

Sissepääsud majja on hoovi pool ja maja otstes. Üks korteriosadest on hiljuti soojustatud, aknad paksenenud seina sisemusse vajunud ning aknad ümber ehitatud.

Lankotsa arvates tuleks maja arvele võtta, kultuurimälestisena kaitse alla võtmine oleks ilmselt liiast, kuigi hoonele ei teeks kahju, kui tänavapoolsel küljel säilitada vana aknatüüp ja laudis pärast elamu soojustamistki.