Tõnu Kann: Ütleb Ligi – ei usu, ütleb Kaplinski – usun

Tõnu Kann. Foto: PP

Mihkel Mutt kirjutas ühes läinud nädala Postimehes, et “inimesed võiksid endale sagedamini teadvustada, et pole mõtet lasta oma riigil muutuda suhteliselt väikse seltskonna firmaks, kellele ülejäänud oleksid lihtsalt tulubaasiks, et oma ettevõtmisi finantseerida.”

Hüüatasin äratundmisest, sest tunnen oma riigi suhtes samasugust hirmu.

Mõistsin ühtäkki, et pole vaja olla lehemees, poeet või kirjanik, kellel on eeldatava madala ühiskondliku valuläve tõttu pilt Eesti poliitika klikistumisest kisavalt selge.

 Seda, mida on märganud kirjanik Mutt, on täheldanud paljud meie hulgast: Eesti ühiskonna poliitiline otsustajaskond on kokku kuivamas ja koos sellega süvenemas mentaliteet, et võim lisab mõistust, igast keskpärasest ministrist saab üleöö suurmees ja igast omaaegsest keskpärasest juura-, ajaloo- või majandustudengist on parteieliiti jõudnuna kujunenud geniaalne reformist, linnaplaneerija või finantsgeenius, kelle tegemised käivad parlamendilegi üle jõu, mis siis ülejäänud Eestist arvata.

Peaasi, et Brüsselis rahul ollakse. Peaasi, et Eesti väljastpoolt ja eemalt vaadatuna hea välja paistab. Seda, mis siseriiklikult sünnib, kui mitu nahka võim rahva seljast koorib või kui vaeselt vaene eestlane tegelikult elab, ei huvita isehakanud suurvaime kuigivõrd. Ega seegi, kui palju vaeselt elavaid eestlasi Eestis elab. Ja venelasi. Ja teisi.

Ometi just see, rahvaga koos hingamine, ongi rahvajuhtide tunnusjoon.

Ju seepärast tulebki suurvaime otsida pigem loovintelligentsi kui poliitikute ridadest.

Kui Ansip, Ligi või Savisaar ütleb, et tunneb oma rahvale kaasa, ei usu. Ütleb seda Kaplinski või Mutt, usun.

Kakskümmend kaheksa aastat ajakirjanikutööd teinuna mäletan, kuidas 1980. aastate punased parteikolonelid kuni viimaste suurte parteikongressideni Moskvas kandu kokku tagumas käisid, kuidas püüdsid meeldida ja uhkustasid, et Eesti NSVs on kõige suuremad lehmakarjad, kodudes kõige rohkem raamatuid ja tööviljakus kõige kõrgem. Sellest, et poeletid olid tühjad ja Eesti lihakaup söödeti leningradlastele, ei räägitud. Veel enam, sellest rääkimine oli alamatel vendadel Eestimaal karistusega ähvardades ära keelatud.

Kuidagi tuttav tuleb ette see meie mehikeste rabelemine seal Brüsselis, kus aetakse asju, millest eestlased täpselt ei teagi, mis suunas või kelle kasuks neid aetakse.