Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale, 2. osa

Prantsusmaale jõudsin reisi neljandal õhtul. Seljataha oli jäänud enam kui 2000 kilomeetrit. Olin puhkuse ära teeninud. Foto: Asso Puidet

Saksamaa, kuhu reisi kolmandal päeval jõudsin, pakkus mulle tervituseks korraliku ekstreempaketi. Esmalt kaks korda kiirteeületamist, seejärel, loogilise jätkuna, kohtumine politseiga.

Ega mind kohalike mundrimeeste ilmumine väga üllatanud. Olin kuulnud, et ehkki nad teeäärses põõsastikus otseselt vahti ei pea, on nad vajadusel kärmelt kohal. Samuti olin kuulnud, et Saksamaal politsei pigem aitab, kui üritab su rahakotti kergendada. Kui sa just mingit suuremat sigadust pole toime pannud.

Kiirteel hulkumist ma enda isiklikule õiglustundele toetudes just väga suureks sigaduseks ei pidanud. Kusagil peab ju inimene hääletada saama! Igatahes tundsin end rahulikumalt kui Selveri turvamehega silmitsi seistes.

„Kas te saksa keelt räägite,“ said minu poole inglise keeles pöördunud korravalvurid, enne kui ma sõnagi lausuda jõudsin, aru, et kiirteel tolgendav tegelane peab olema tulnukas, mitte nende kaasmaalane.

„Ei, ma tulen Eestist ja lähen Prantsusmaale,“ sobis mulle nende poolt lauda käidud kaart, mis võimaldus mul etendada ignorantset muulast. Või noh, mis etendada – ma tõepoolest ei olnud kindel, kas Saksamaal tohib kiirteel hääletada või mitte.

Minu õnneks vastas Saksa politsei reputatsioon kuuldule. Peaaegu. Küüti nad mulle pärast tutvumisvooru ehk dokumentide kontrollimist ei pakkunud, ehkki küsisin. Aga trahvi, mis, nagu hiljem ühelt kohalikult teada sain, oleks võinud olla 200 euro kandis, samuti ei teinud. Ilmselt oleks jutt ja suhtumine teine olnud, kui nad oleksid mind tabanud üle sõiduradade silkamas.

Küll käskisid nad mul otsemaid teisele poole piiret ronida. „Aga kuidas ma siis hääletan,“ jätkus mul veel südikust tingida. Kannatlikult, ent resoluutselt selgitasid nad, et vot ei hääletagi siin. Tuleb jalutada lähima bensiinijaamani, mis minu õnneks asus 500 meetri kaugusel.

Kobisin üle piirde ja seadsin sammud mööda rohtunud ning konarlikku kraavikallast sinnapoole, kus silt lubas tanklalt. Pool kilomeetrit pole teab mis maa, ent päikeselõõsas, raske seljakott turjal, tammumine võttis juba saja meetriga läbi.

Mida märjemaks muutus särgiselg, seda kuivemaks tõmbus kurk. Kotirihma küljes rippuvas juba omajagu mõlke saanud metallpudelis loksuv soe vesi, ehkki ma pruukisin seda nii sees- kui välispidiselt, ei pakkunud kosutust.

Kiirteeäärne paradiis

Ühtäkki, otsekui oaas kesk kõrbe, avanes mu silmale tankla, mille kõrval kahvatusid kõik seni Baltimaades ja Poolas nähtud samalaadsed asutused. Pingid, varju pakkuvad puudesalud, kauplused, söögikohad, suured parklad täis sõidukeid, busse ja veoautosid. Juba sellest vaatepildist piisas uue jõu leidmiseks.

Vantsisin esimese tammepuu varju, ajasin koti turjalt ja räntsatasin istukile. Kiirtee lärm ja summutitest väljuvad mürgised gaasid siia ei ulatunud. Mõnus tuuleke jahutas keha ja kosutas hinge. Totaalne kaif. Totaalne.

Eks see olegi sellise metsiku rändamise võlu ja valu, et masendus ja hingekriipiv enesehaletsus vaheldub kõikehõlmava eufooriaga, mida tunnetad iga keharakuga, varbaotsast kuni pealaeni. Umbes nagu narkaril enne ja pärast süstla veeni tühjendamist.

Nõjatusin mugavalt seljakotile, lükkasin sigareti suunurka ja mõtlesin, et ma ei tea, millest mulle Taize kloostris jutlustama hakatakse, aga tundub, et minu religioon on kiirteed, minu pühakojad tanklad, armulauaveiniks külm vesi ja viirukisuitsuks kange sigareti mõrkjashõrk aroom.

Logelesin seal oma tunnikese ja mugisin tanklast ostetud röstsaiaviile vorstiga. Pealt kahe euro maksnud kohvi ma osta ei raatsinud. Selle asemel raputasin Rootsi sõjaväe plasttassi kodumaalt kaasa ostetud lahustuvat kohvi ja lasin sinna tankla käimlas vett peale. Kraanist siis. Töötas küll. Mõrkjashapu leige lahus polnud just parim kohv, mida ma joonud olen, aga kofeiinivajadus sai rahuldatud.

Magu saia, kopsud suitsu ja veepudelid tualetist ammutatud – nagu ma lootsin – joodavat vett täis, suundusin varasel pärastlõunal parkla väljapääsu juurde autosid püüdma eesmärgiga jõuda Jena linna lähedal asuva kiirteede ristmikuni, et siis otsustada, kas minna edasi otse Frankfurdi suunas või pöörata alla Nürnbergi peale.

Tuju oli niisama ilus kui ilm. Et siiani olin keerukatest olukordadest puhtalt välja tulnud, ei näinud ma põhjust, miks nüüd peaks hakkama viltu vedama.

Ei hakanudki. Vähem kui kaks tundi hiljem kihutasin pealt 200kilomeetrise tunnikiirusega Jena poole. See on valitsev mentaliteet Saksamaal: kiiremini, kiiremini, kiiremini, nagu selgitas mulle küüti pakkunud keskealine Ida-Saksamaal sündinud ja kasvanud mees, kellel oli juhus teenida sõbraliku Saksa Demokraatliku Vabariigi relvajõududes ajal, mil müür langes. Läks hommikul piiri valvama ja millalgi lõuna ajal selgus, et polegi enam midagi valvata.

Neil ja teistel teemadel vesteldes lendas aeg kiiresti. Kella seitsme paiku õhtul jõudsime Jena lähedale tanklasse. Teeristi Frankfurdi-poolsel harul, sest nagu härra mulle soovitas, oli mul mõttekam ikkagi Frankfurdi kaudu alla Freiburgi ja sealt Prantsusmaale minna.

„Näed, siin on sul piisavalt ruumi telgi ülespanekuks,“ osutas autojuht mänguväljaku kõrval haljendavale rohulapile, enne kui viisakalt hüvasti jättis ja minema kaapis.

Et päevavalgust oli veel mitme tunni jagu, otsustasin telgi seljakoti külge jätta ja kohe Frankfurti edasi hääletada. Nii 200 kiltsa tunnis sõites oleks pidanud sinna jõudma kolme tunniga.

Ei oodanudki teab mis kaua, kui üks abielupaar mu üles korjas. Selgus, et nad saavad mu viia isegi natuke Frankfurdist allapoole. Sobis! Olingi olnud mures, kuidas seda gigantset transpordisõlme ümbritsevast kiirteede rägastikust õige üles leian.

Kihutasime läbi ööpimeduse risti läbi Saksamaa ja jõudsime mõni tund pärast südaööd koha lähedale, kust nad kiirteelt maha pidid pöörama. Minu mõningaseks pettumuseks, mida küll hoolega varjata püüdsin, olime viimasest tanklast mööda sõitnud, nii et mul tuli autost lahkuda hämaral parkimisplatsil, mille ainus ühiskondlik hoone oli tualett. Niipalju siis plaanist osta eduka päeva tähistamiseks tanklast üks külm õlu.

Seksiäri ääremail

Lürpsasin käimlakraanist lõuatäie külma vett ja loivasin platsi äärealale telki püstitama. Kesk vilgast ehitusprotsessi märkasin käimla ukse ees valgusvihus seismas meest. Lihtsalt seisis seal, selg vastu ust, ja jõllitas minu poole. Jõllitasin vastu, saamata aru, mida asja on tal seal passida niimoodi. Selgus koitis mõne hetke pärast, kui mehe jalge ees põlvitanud blondiin, keda ma esiti märganudki polnud, end püsti ajas ja paarike käimla ukse taha kadus. Vot siis.

Ühtlasi heitis oraalseksiakt, mille tunnistajaks ma kogemata olin, valgust mulle juba varem silma jäänud kummastavale asjaolule, et vaatamata kasinale infrastruktuurile, külastas seda kohta üllatavalt palju autosid, mis mõne aja seisid ja siis jälle lahkusid. Tõenäoliselt oli see koht, kuhu lähedal asuva linna sutenöörid oma hoolealuseid ja nende kliente sõidutasid.

Asjaolu, et telgin seksiäri äärealadel, mulle suuremat muret ei valmistanud. Ka rõõmu mitte. Küll vaevas mind telgis külitades ja Poolast ostetud soolapähkleid nosides küsimus, kuidas hommikul liikuma pääseda parklast, kus saab loota vaid neile autojuhtidele, kellel on kiirteel ootamatult ja just selle käimla mõjupiirkonnas ihukergendusvajadus tekkinud. Lõbutüdrukutele ja nende kundedele ma pigem ei panustanud.

Mitu kosutavat tundi hiljem virgusin diiselmootori madal jõrina peale. See sai olla ainult parkimisplatsilt minema sõitma valmistuv rekka. Irdusin magamiskotist nagu lennukist katapulteeruv piloot, surusin selle kiiresti seljakotti ja asusin telki lammutama. Lootuses, et ehk just see masin võib mu siit päästa ja viia kui mitte kaugemale, siis vähemalt järgmise, tanklaga parkimisplatsini.

Vardad maast lahti, tugikaared siuh-säuh telgist välja ja klõbinal kokku, telk maha, kaheks kokku ja rulli. Vedasin juba kokkupakitud telgikotile sõlme peale, kui rekka aeglaselt, kuid vääramatult parkimisplatsilt oma teed lahkus. Tüüpiline.

Vantsisin tualetti nägu ja hambaid puhtaks kasima. Veeprotseduurid lõpetanud ja peldikust välja astunud, nägin, kuidas üks kahest mu telkimiskoha kõrvale pargitud matkabussist kiirteele pööras. Jällegi käest lastud võimalus liikuma pääseda. Nurjusid ka läbirääkimised kahe veel platsile jäänud rekka-juhiga. Üks neist tegi mulle selgeks, et tal on sõidupaus, teine, et tal pole kabiinis ruumi.

Parklas olid valikud otsa saanud. Kribasin joonistusploki lehele lähima linna nime (minu äärmiselt puuduliku kaardi järgi siis Mannheim, ehkki tõenäoliselt oli tee peal ka väiksemaid asulaid) ja asusin liikuvaid autosid püüdma.

Et mulle jälle keelatud kohas viibimist süüks panna ei saaks, sättisin end seisma parkimisala kiirteest eraldavale muldvallile, nii et tehniliselt ei olnud ma kiirteel. Võimalik, et mõnest mööduvast autost mind isegi märgati seal turnimas, ent tulemust see operatsioon ei andnud.

Mõtteheietused stiilis „äkki ma ei pääsegi siit täna minema; pagan, siin ei ole võimalik ka toiduvarusid täiendada jne“ viisid mu staadiumisse, kus loobusin linnasildiga hääletamisest, vaid visandasin – nii hästi, kui mu nullilähedased joonistusoskused lubasid – paberile bensiinitankuri kujutise ja lehvitasin sellega mööda kihutavatele autodele. Mõistagi ei avaldanud see tragikoomiline performance soovitud mõju.

Et mitte parkla püsiasukaks jääda, tuli taktikat muuta ja otserünnakule asuda ehk oodata, mil mõni pakitseva põiega autojuht parklasse keerab ja siis küüti paluda. Ehk on otsesele abipalvele raskem ära öelda kui tee ääres seisvast inimesest silmside tekkimist vältides mööda sõita.

Ent kui ma siis ühe parklasse keeranud ja enne minu jaole saamist peldikusse kadunud juhi auto kõrval tammusin, kostis hõige ja rekka-juht, kes tunnike varem oli öelnud, et tal on paus, viipas mu oma masina juurde.

Kasahstani kurat

Selgus, et riik nimega Estonia ei ole sohvrile sugugi võõras. Nimelt oli Kasahstanist pärit Aleksandr kaheksakümnendatel Tallinnas mereväelasena aega teeninud. Sellest kolmeaastasest perioodist mäletas ta veel kolme sõna: tere, Vana Tallinn ja kurat. Viimasteks kutsunud kohalikud elanikud neid endid nende musta värvi mundri tõttu. „Ega te meid sallinud,“ nentis nüüd juba kümmekond aastat Saksamaal rooli keeramisega leiba teeninud mees.

Tol hetkel, seal autokabiinis istudes, sallisin mina teda igatahes vägagi. Vähe sellest, et ta mind Mannheimist märksa kaugemale viis, pakkus ta mulle lahkesti oma termosest kohvi. Kohvi, mille valmistamiseks mul endal sel hommikul aega ega tuju polnud. Seega olin jälle suht täbarast olukorrast kenasti välja tulnud.

Kui siis Karlsruhe lähedal tanklas Aleksandriga südamlikult jumalaga jätsin, olin üsna kindel, et sel ööl ma enam Saksamaal telki üles panema ei pea. Optimistlikult maalisin paberile “Freiburg” – linna, mis asub kohe Prantsusmaa piiri juures.

Paar tundi hiljem ikka veel bensukas seistes ma enam nii optimistlik ei olnud. Et oli laupäev, liikus rekka’sid märkimisväärselt vähem. Sõiduautodest enamik oli aga tihkelt inimesi täis topitud. Need, kel polnud tagumisele istmele panna kedagi, kompenseerisid selle puudujäägi ohtra millegagi. See erinevas vormis „midagi“ mattis üldjuhul enda alla kogu tagumise istme, jätmata vähimatki võimalust mind autosse mahutada.

Liikuma pääsesin ühe päevinäinud kaubikuga, mille hallipäine juht ei pidanud paljuks mullegi ruumi teha, ehkki peale tema istus seal üks noor tõmmut verd kutt.

Selles masinas sain oma esimese prantsuse keele õppetunni. Seletasin vanale, et lähen Freiburgist edasi Prantsusmaale Pesankoni peale. Täpselt nii ma selle linna nime, mis kirjapildis on Besancon, hääldasin.

Nähes vana puhmaskulme üllatunult üle prilliraamide kerkimas, kordasin: „I’m going to Pesankon.“ Siis jõudis taadile kohale. „No, no, Besandzoon,“ parandas ta mind. Mul oli nõks piinlik. Nagu ka siis, kui ma juba Prantsusmaal olles ilgelt püüdlikult, kohaliku häälduse eripära tabada püüdes selgitasin, et “I’m going to Mashhuun”, pidades silmas linna nimega Macon. „Aa, Mäkgun,“ olin ma taaskord suutnud end lingvistilise idioodina näidata.

Ent see on sündmustest ette ruttamine. Esialgu sain Freiburgi lähedale tanklasse, kust siis üritasin hääletada end teisele poole riigipiiri, Prantsusmaale Mulhouse’i (hääldatakse Muluus vms) kanti. Pärast tunde seismist parkla väljapääsu juures mõne meetri kaugusel grillipidu pidavatest Poola rekka-meestest sain oma teise kogemuse kiirteepolitseiga.

Sedakorda mulle miskit süüks ei pandud, taheti vaid dokumente näha. Kui ma – mitte jonni, vaid huvi pärast – küsisin, millega ma sellise tähelepanu ära olen teeninud, selgitas „Terminaatori“ filmi halva robotpolitseiniku näoga korravalvur mulle jäigalt, et nad teevad lihtsalt oma tööd.

Hiljem ühe sakslase käest uurides selgus, et see olevat tavaline praktika, et politsei kiirteedel, kus pidi lokkama kuritegevus, hääletajate isikuid kindlaks teeb.

Selle eest, et tanklast viimaks minema sain, pean aga tänulik olema Robert Smithile, kes 1976. aastal lõi muusikalise kollektiivi The Cure. Nimelt peatus mu ees sõiduauto, kust vaatas mulle minu hämmelduseks vastu vaid üks inimene, umbes minuvanune mees. Võimalik, et ta võttis mu peale ainult sellepärast, et mitte paista oma ülekoormatud autodega sõitvate kaasmaalaste silmis heidikuna.

Ent see polnud oluline. Tähtis oli hoopis see, et sell sõitis Prantsusmaale Mulhouse’i kanti. Festivalile, mille selleõhtune peaesineja oli eelnimetatud bänd ja mille andunud austaja ta oli.

Paar The Cure’i albumit hiljem toetasin oma tanksaabastes jalad Prantsusmaa pinnale. Seks päevaks seatud eesmärk oli täidetud. Ostsin odavat juustu ja pika saia ning tegin endal muruplatsil lesides olemise mõnusaks. Kuulasin portatiivsest muusikamängijast eestikeelset mussi ja meelitasin end mõttega, et homme jõuan sihtpunkti, Taize kloostrisse.

Õigel ajal, õiges kohas

Öösel koputas mu põõsastiku vahele peidetud telgile äikesetorm, mida nägin õhtul silmapiiril asuvate mägede juures jõudu kogumas. Päris kõvasti koputas. Lamasin, käed-jalad laiali, telgis, mis tuule käes kord paisus ja siis jälle maadligi kokku suruti, ning lootsin, et ma mehitatud tuulelohena minema ei lenda. Ei või ju teada, kui tugevad need äikesetormid sealkandis on.

Hommikuks oli maru raugenud. Hallist taevast tibutas vihma. Kuniks ma parkla väljapääsu juures koha sisse võtsin. Siis enam ei tibutanud. Sadas. Konkreetselt ja väga järjekindlalt.

Enne kui taipasin parkimisplatsi käimla avaras invaliidide sektsioonis vihmakeebi selga tõmmata, olid kõik mu hilbud läbi ligunenud. Ja mitte ainult need, mis seljas, vaid seljakotiski.

Keebi tõmbasin ikkagi dressipluusi ja jaki vahele lootuses, et ehk hakkavad riided kehasoojuse mõjul kuivama. Ei hakanud.

Turgutasin end bensukast ostetud kuuma teega ja ligunesin edasi. Just kannatlik meel on see, mida häälega reisimisel vaja läheb. Ehkki kiires argielus võib tunduda ahvatlev seista neli tundi ühe koha peal, hakkab see varem või hiljem tüütama. Eriti siis, kui vihma sajab nii tihedalt, et taevast langevad või riietelt voolavad vihmapiisad sigareti su sõrmede vahel enne pudruks taovad, kui sa selle põlema jõuad panna.

Et mitte liiga virilaks muutuda, pidin endale meelde tuletama, et just praegu ja siinsamas leiabki aset seiklus, mida ma otsima tulin ja kirumisest parem on katsuda seda nautida. Katsusin. Nautisin.

Viimaks, kui hommikust oli ammu lõuna saanud, korjas mind üles üks Lauri Leesi moodi mees. See oli üks väga kena kulgemine läbi sombuse Prantsusmaa, mööda väikekülasid ühendavaid kitsaid ja kurvilisi teid. Kõrvus Mozarti ja Bachi heliteosed, mida autojuht isekõrvetatud CDde pealt mängis ja millele ta aeg-ajalt käega takti lüües kaasa elas.

Kolm tundi hiljem Maconi lähistel autost kraevahele sadava vihma kätte astudes tõmbus kõht ootusärevusest õõnsaks. Oli lootus, et mõne tunni pärast jõuan kloostrisse. Mina, kes ma end kristlaseks ei pea ja kirikus olen käinud vaid mõne korra, sedagi kui turist.

Ja kui siis mind läbi Maconi Cloony teeharuni sõidutanud prantslane vanadelt kassettidelt lunastajast pajatavaid laule lasi ja mulle jumala õnnistust soovis, hakkasin päris tõsiselt kahtlema, kas olen ikka päris õigesse kohta teel. Noh, et nagu hunt lambanahas või midagi sellist.

Ometi, nähes, kui oluline see mulle küüti pakkunud mehe jaoks oli, ütlesin ka mina talle autost väljudes silma vaadates ja tugevalt kätt surudes: “God bless You.” Mehel, kes ilmselt pidas mind vägagi pühendunud jumalasulaseks (sest miks ma muidu sellise teekonna ette võtsin), oli selle üle hea meel. Koguni nii hea, et otsis mulle autost kolm virsikut ja pooliku pudeli sidrunimaitselist limonaadi.

Ja alles siis, kui olin talle korda kolm kinnitanud, et minuga on kõik kõige paremas korras, sõitis ta minema.

Juba liiga pühalikuks kiskunud meeleolu normaliseeris autotäis maakaid, kes oma romu minust umbes nelikümmend meetrit tagapool kinni pidasid. Ja siis, kui olin jõudnud sellest vahemaast kaks kolmandiku maha liduda, minema kihutasid. Näitasin neile rahvusvaheliselt tuntud sõrmekombinatsiooni ja tundsin end jälle kahe jalaga maa peal seisvat.

Viimase otsa sõidutas mind uhke kahekohalise sportautoga prantslasest ärimees, kellele Eesti, iseäranis Tallinn vägagi tuttavad. Ta ajavat seal venelastega mingit äri. Mis äri, ei hakanud ma sellelt laitmatus vene keeles kõnelevalt ja, nagu mulle tundus, pigem Venemaalt Prantsusmaale kolinud mafioosolt uurima.

Kihutasime mööda kitsaid külavaheteid, seejärel läbi Clony linna, jätsime selja taha veel mõne väiksema asule ja siis, teeloleku viienda päeva õhtul, pugesingi Taize kloostri ees autost välja.

Oli pühapäev ja kella seitsmest puudus viisteist minutit. Seda, et uusi inimesi võetakse kloostrisse vastu just pühapäeval ja kella seitsmeni õhtul, ma ei teadnud. Ei teele asudes ega teel olles. Ometi jõudsin kohale täpselt õigeks ajaks. Oli see lihtsalt juhuste kokkulangemine või ehk tõepoolest …