Kommentaar: Venelane mõtleb nagu venelane

Foto: PP

Toonane Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves tegi 11. juunil 1998 riigikogule ettepaneku muuta kodakondsusseadust nii, et siin seaduslikult viis aastat elanud välismaalased (teadagi, venelased) saavad õiguse küsida Eesti kodakondsust (keeleeksamit läbimata) oma alla 15aastatele lastele. Ilvese sõnutsi andvat see meile kiiresti juurde 6500 kodanikku. Kuna tookord käis Brüsselist ja Washingtonist kõva press Lätile ja Eestile, vähendamaks kodakondsuseta isikute arvu, tegelesin minagi mõistlike lahenduste otsimisega.

Kuna ministri väidetu mõjus ulmeliselt, kirjutasin koos teise asjatundja Mart Nutiga kahasse Prantsusmaa seadusele tugineva alternatiivse ettepaneku, mis nägi ette, et mittekodanike lapsed küsivad ise endale vastavasse ikka jõudes kodakondsust ja aasta möödudes saavadki selle. Riigikogu komisjon ja suur saal toetasid meie ettepanekut, ent juba kaks päeva hiljem olid Euroopa Liidu troika – Prantsusmaa (Luksemburgi nimel), Suurbritannia ja Austria suursaadik riigikogu esimehe Toomas Savi ja peaminister Mart Siimanni ukse taga ja nõudsid, et ellu viidaks Ilvese kava, mille taga oli OSCE ülemkomissar Max van der Stoel.

Ilves lahkus küll ametist, ent tema asemele pandi ministriks mees, kes vastu ei vaielnud, detsembris võeti seadus vastu van der Stoeli korduvate kuulutamiste “nüüd saab Eesti kohe 6500 uut kodanikku” saatel. Tegelikult läks nii, et poolteise aasta jooksul esitati selle seaduseparanduse alusel vaid üle 500 taotluse. Teisisõnu: seadus ei hakanud tööle nii, nagu arvati lombi taga ja Brüsseli koridorides, kus oldi (ja ollakse praegugi veendunud), et nemad tunnevad vene hinge ja venelase käitumist paremini kui Venemaa kõrval ja venelastega koos elavad eestlased. Mõistagi ei käi see viimasena väidetu kõigi eestlaste kohta, aga sellest kohe lähemalt.

Mulle tuli see toonane, minu karjäärigi mõjutanud võitlus meelde, kui lugesin Pussy Rioti juhtumiga ühenduses Inglise mõjuka ajalehe Financial Timesi (FT) internetiväljaande 22. augusti numbrist nende Moskva korrespondendi Courtney Weaveri tõdemust, et küsitluste kohaselt tunneb kõigest kuus protsenti venemaalastest ansambli liikmetele kaasa, samal ajal kui 94 protsenti peab kohtuotsust suuremal või väiksemal määral õigustatuks. Sealjuures on seesama korrespondent Pussy Rioti asjus viimasel ajal pea igal kolmandal päeval midagi kirjutanud ehk FT lugejad on kahtlemata looga kursis ja ikka inimõiguste rikkumise ja kohtuvõimu kui Kremli tööriista kasutamise suhtes.

Kõnealune reportaaž on omamoodi kontrast autori ülejäänud reportaažidele, sest kui Madonna, Paul McCartney, Red Hot Chili Pepperi arvamus midagi ei tähenda, siis ... jääb üle käsi laiutada.

Teadu jagub Eestissegi Pussy Rioti aktsiooni toetajaid ja nende viivitamatu vabastamise nõudjaid. Eelmise nädala ajalehtedest sai teada, et valmistutakse protestiaktsioonideks seoses Venemaa eelmise patriarhi Aleksiuse büsti avamistseremoonia külalistega. Mõistagi pole välistatud, et kohale tulevad protestijad mitmest riigist. Siis võib juhtuda, et Eesti näeb lõpuks seda, millest ta siiani on jäänud puutumata – nn globalistide protestiaktsiooni.

Ameerikas ja Euroopas on juba 15 aastat toimunud kõikvõimalikud eitusaktsioonid üleilmastumise halbade tulemuste, täpsemalt küll neid “tootvate” poliitikute ja pankurite tippkohtumiste ja diktatuuri vastu. Kuna Venemaa alles avaneb muule maailmale, seal alles otsitakse oma rahvale vastuvõetavaid eitusaktsioonide vorme. Kiriku altariruumis maskides karglemine oli väljakutse, mille karistamisega tuli arvestada (teine asi, kuidas ja kui kauaks).

Sootuks teist teed on läinud Ukraina neidude grupp FEMEN, kelle protest-eitus või toetus tähendab rindade paljastamist. Tissenäitav FEMENitar saagis kohalekutsutud ajakirjanike keskel end hästi tundes Pussy Rioti toetuseks Kiievi kesklinnas maha sinna 2004. aastal kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuseks püstitatud puuristi (pildil), mille järel lubati, et algab samasugune aktsioon Venemaal. FEMENitaridel on asjad vähemalt läbi mõeldud, sest nende esindaja teatas šokis avalikkusele kära paisudes, et kõnealune rist oli püstitatud omavoliliselt. Kära aga tekkis sellest, et 25. augustil saeti juba neli risti Tšeljabinski ja Arhangelski oblastis – üks riskivõtja nakatas teisi.

Kuna tegu on Venemaaga, saab efekt olema vastupidine, seda Pussy Rioti karistusaja kärpimisegi suhtes. Venelased on suur rahvas, et lubada endale mõtlemist jõuga dikteerida. Leidub teisitimõtlejaidki, kuid kõigest kuus protsenti.