Õige varustus muudab sportimise mõnusaks

Foto: Erakogu

Tair Antoni (pildil) kinnitusel on korralik spordivarustus iga päev tervisesporti harrastavale inimesele oluline, sest see aitab vältida vigastusi ja muudab sportimise meeldivamaks.

“Kümme aastat tagasi arvasin isegi, et ostan kõige odavama tossu ja ratta ning olengi sportlane valmis,” meenutas Anton. “Ajapikku olen saanud targemaks ja hakanud pisiasjadele rohkem tähelepanu pöörama. Varustus mängib seda enam rolli, mida pikemad on distantsid ja raskemad tingimused.”

Antoni selgitusel toetab sportimiseks toodetud jalats hästi jalga ja suunab koormust. “Kui jalg ei ole toestatud, vajub ta viltu ja see hakkab liigestele mõjuma,” põhjendas ta. “Kui jooksed õige tossuga, ei kandu see liigestele edasi ja haiged on pärast vaid lihased. See on ka loomulik. Odavate Hiina tossudega treenimine on enesetapmine.”

Teiseks on mõistlik soetada õige riietus. Riietuse puhul on oluline, et rõivas hingaks ja vastaks ilmale. “Eks spordipoodides osata soovitada, leidub ju erinevaid riietusesemeid vastavalt spordialale,” märkis Anton. “Peamine on, et särk kiiresti ära kuivaks. Tavalise puuvillase särgiga jooksjaid ja rattasõitjaid jääb üha vähemaks.”

Kuigi jooksuretuusid ei pruugi kõigile meeldida, on neil täiesti praktiline põhjus. “Joostes hõõruvad jalad üksteise vastu ja kui jooksed pikemat distantsi tavaliste lühikeste pükstega, võivad su reied olla mingil ajal verised,” selgitas Anton. “Kui aga on tihe riie ümber naha, võtavad retuusid selle hõõrdumise enda kanda.”

Antoni kinnitusel peaks spordirataski olema ennekõike kerge, et sõitja ei tassiks asjata kaasas liigseid kilosid.

Teiseks hakkab raskel maastikul mängima rolli ratta kestvus: kuidas käigud vahetuvad, millised on amordid, kuidas veerevad kummid ja kui mugav on sadul.

“On tehtud teste, mis tõestavad, et kallimad kummid on kergemad, aga nende veerevus on samal ajal väga hea,” tõi Anton näite. “Pisiasju, mida jälgida, on palju, ent see kõik muudab sportimise mõnusamaks. Muidugi ei ole mõtet osta hirmkallist ratast, kui oled pühapäevasõitja. Kuid eks näe võistlustel ka neid, kel rahakott lubab ja kes on soetanud 4000–5000 eurot maksva ratta, aga sõitja kehakaalu järgi tundub, et see ratas on rohkem siiski sõpradele näitamiseks kui tõsiseks harrastamiseks.”

Anton tõdes, et kuigi sportimine tundub üsna kallis, on see siiski odavam ja efektiivsem kui hiljem end ravides tervist taastada.