Pea kaks aastat tagasi kuulutasid prokuratuur ja kaitsepolitsei selleks puhuks kokku kutsutud pressikonverentsil, et neil on põhjust esitada kahtlustused kuritööde episoodide kohta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantslerile Marika Priskele, maanteeameti tollasele peadirektorile Tamur Tsäkkole ja ehituskontsernile Nordecon ning selle juhatuse liikmele Erkki Suurorule.
Priske tehti kahtlustatavaks kolme paragrahvi järgi. Tema ametiauto läbiotsimist kirjeldas värvikalt Äripäev. Majandusminister Juhan Parts algatas teenistusliku juurdluse, mis rikkumisi ei tuvastanud.
Ajakirjandus oli algusest peale skeptiline, sest prokuratuuri ja kapo kuriteokonstruktsioonidele polnud võimalik leida kinnitust.
Jaanuari lõpus 2011 intervjueeris Prisket Pärnu Postimees seoses valitsuse otsusega kinnitada ta veel viieks aastaks majandusministeeriumi kantsleriks. Tookord ütles kantsler järgmist: ”Kui kõigis suuremates hangetes toimub aastatepikkuselt vaidlusi, kus pidevalt leitakse, et midagi on rikutud, siis ilmselt ei saa iga rikkumine olla kuritegu.“
Üleeile pidi prokuratuur omaks võtma, et mahukatest kahtlustustest ei kannatanud pea miski kriitikat. Priske vabastati kõigist kahtlustustest, samuti Nordecon ja Suurorg.
Pressikonverentsi prokuratuur ja kapo ei korraldanud. Ilmselt varjatakse riigisaladusega seegi teave, mida tühja uurimine kahe aastaga maksumaksjale maksma läks. Kohtu alla läheb Tsäkko ja hoopis teise asja eest.
Ilmselt on meil käes järjekordne tõendus, et kaitsepolitsei ja prokuratuuri olukord vajab põhjalikku analüüsi. Mida seal napib: mõistust, pädevust väga mitmesugustes küsimustes, ega ometi aega ja raha?
Täiesti omaette teema on, kuidas heastada vaimne vägivald neile, keda asjata on prokuratuuri ja kapo vahet solgutatud.