L, 9.12.2023

Aadi Pärteli pediküür on hobustele meele järgi

Urmas Hännile
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aadi Pärtel, Eesti hinnatuimaid hobuserautajaid, on öelnud, et tema töö on tema hobi ja tema hobi on tema töö - mida on inimesel elult veel enamat tahta.
Aadi Pärtel, Eesti hinnatuimaid hobuserautajaid, on öelnud, et tema töö on tema hobi ja tema hobi on tema töö - mida on inimesel elult veel enamat tahta. Foto: Ants Liigus

„Kuule, poja, ära hakka siin susserdama,” ütleb Aadi Pärtel Empiirile, kes ühel hetkel hakkab nihelema, nii et kurjustajal on tükk tegemist rabeleja jala kinnihoidmisega.

Aadi on Eestis oma ala hinnatuim sepp-rautaja, Empiir Holsteini hobuse Ex-Caliburi ja Tori hobuse Hoidi 2008. aastal sündinud järeltulija.

Kas on tapleja hääl piisavalt ähvardav või mõjub eluaeg loomadega ümber käinud mehe sõnades või olekus muu, igal juhul rapsab hobusepoiss veel korra-teise peaga ja taltub jälle vaguralt seisma.

„Talveks jäävadki paljud raudadeta,” seletab Aadi oma toimetamise tunnistajale. „Suveks pannakse esiotsale ikka rauad alla, taha mitte alati.”

Et on alles sügis, Empiiri jalgu (loe kapju) päris paljaks ei kista: ette lähevad uued rauad, tagumised jalad saavad üksnes profülaktilist pediküüri, kui nii võib ütelda.

Seda tagumiste ja esimeste jalgade erinevat rautamist ei tehta Aadi jutu järgi niisama moodu pärast, vaid teol on sügavam mõte. Esmalt see, et kaks kolmandikku hobuse raskusest langeb esijalgadele, mistõttu need vajavad põhjalikumat hooldamist. Teine põhjus on seltsielu.

Nagu igas kooskonnas, tuleb ratsudelgi ette suhete klaarimist ja seda ei tehta vastamisi hirnudes, vaid ikka vopse jagades. Paraku suksudel käsi pole ja nii antakse vastasele ebasündsalt jalgadega, valdavalt esimeste käimadega.

Mis kole pilt, kui paarisajakilosel virutajal pole löögijäseme otsas mitte udusulgedega polsterdatud kinnas, vaid paras ports rauda.

Barbarid – esimesed rautajad

Vanu raudu kabja küljest lahti kangutav Aadi viskab töö vahel pilgu kiibitsejale ja küsib, kas tema hinnangul pealt näha haritud ja arukas pealtvaataja üldse teab, kus ja millal kaeramootoreid rautama hakati.

Et arvata arukas arvaja vastusega päris mööda ei paneks, kitsendab Aadi võimaliku vastuse aega ja uurib, kas Vanas-Roomas võidi juba kaeramootoritele metallist jalavarje alla toksida.

Vastaja arvab, et võidi küll, sest roomlased olid teadupärast naksid ja hakkajad, valitsesid mingil hetkel poolt maailma, asi see neil siis hobuseidki rautada ei olnud.

Ja arvab valesti.

Jah, hobuste eest kandsid roomlased küll hoolt, tegid neile sussidki jalga, aga need hädapärastest vahendeist tehtud papud lagunesid kähku ära ja olid suksule sageli rohkem kahjuks kui kasuks, sest hõõrusid looma koivad verele.

Esimesed hobuste rautajad olid hoopis barbarid, needsamad metsikud ja harimatud rahvad, kes lõpuks Roomagi laastasid.

„Kui kuskil peeti mingi madin maha, siis pidi hulk aega ootama, kui kabjad kasvavad, ega saadud edasi minna, aga barbarid olid kiiresti juba uues kohas,” jagab muigav Aadi ajaloolist tõde. „Muidugi algus võis kole olla, kui nad hakkasid naelaga rautama.”

Pätt saab narkoosi

Samas lõikab sepp-rautaja Empiiri kapja, nii et laastud lendavad, ja käib tehtu veel lõpuks mehise raspliga üle, ilma et hobu ilmutaks vähimatki rahulolematuse märki.

„Igasugu pätte on olemas,” hindab rahumeelse Empiiriga toimetav Aadi enda käe alt läbi käinud hobuseid. „Kurjasid hobuseid on siiski suhteliselt vähe, kahekümnest üks võib natuke tobedam olla, hobused on loomult heatahtlikud.”

Rääkija ütleb sedagi, et ega pätil kaua pättust teha lasta, vaid talle pannakse päris kiiresti päitsed pähe.

„Kõige lihtsam on tänapäeval püstijalanarkoos: paned laksu sisse ja hobune on nagu nui, laseb endaga kõike teha.”

Empiir on hea hobune ja nii saab Aadi kabja kallal nakitsemise kõrval edasi rääkida. Liiati on teda kuulamas tänuväärsed kõrvad.

„Häda kipub selles olema, et kõikidel on alati tegemist: üksi on täitsa igav,” ütleb Aadi neile kõrvadele. „Kui keegi veel muliseb, ongi lõbusam.”

Hobuste kõrged hinnad

Paraku ta seltsiline eriline muliseja pole, on rohkem kuulaja, kes tänapäeva inimese kombel ei oska suurt muust mõeldagi kui ikka aina rahast.

„Härrasmeeste spordiala jah,” naerab sepp. „Mõni hobune maksab miljoneid taalasid.”

Edasi tuleb jutt sellest, et kunagi kuskil keegi võtnud välja selgitada kõige kallima ning kõige odavama spordiala.

Kas seda tõsiselt võtma peab, võta sa kinni, aga sõelale jäänud lauatennis ja ratsutamine. Pinksipall ja aastaid hellalt kasvatatud ning targalt treenitud ratsu.

Sest mis see kolm grammi plastmassi ikka maksab, tänapäeva superpall ehk mõne euro, aga vaata hobuse hinda.

„Rodrigo Pessoa (brasiillasest olümpiavõitja – U. H.) võistlushobune, kui ma õigesti mäletan, maksis seitse miljonit,” räägib Aadi. „Oli veel toodud võrdlus, mitu palli selle eest saab.”

Eesti hobuseturul nii üüratut raha ei liigu, ent oma tšempionid on siingi.

Kui Kreeka laevandusmagnaadi Aristotele Onassise ainuke elav järeltulija Athina Helena Onassis de Miranda sai kolme aasta eest Eestis kasvanud A Big Boy uueks omanikuks, siis tehingu rahalist poolt targu ei avalikustatudki.

Küll tõi äritehing kaasa Eesti Ratsapordi Edendamise Sihtkapitali asutamise, millesse tehingu osalised tegid kahe miljoni kroonise sissemakse.

Arvata on, et valdavalt tuli see raha siiski naisrikkurilt, mis häda pärast pidi hobuse senine omanik oma kroone luhvtitama.

Algus 40 aasta eest

Hoopis omaette romaani vääriks Aadigi kasvandiku Gunnar Klettenbergi võistlushobune Palladium, kelle hinnaks arvati omal ajal kaugelt pealt miljoni dollari, ent kes tuli 2006. aastal pärast jalaluumurdu surmata.

Sassi talu tallis Aadi rautada Empiir miljoneid ei maksa, aga sada tuhat võib tema eest juba küsida kindlasti.

Sada tuhat krooni, täpsustab hindaja ja lisab, et midagi pole parata: Eesti raha on nii armas, et tema rehkendab sellega siiani.

Kuid ammused ajad on Aadile meenutamist väärt muugi pärast: sellal võistles ja võitis ta veel ise ja neljakümne aasta tagusesse aega jääb esimene rautamise kondiproovgi.

„Olin vist 18 või 19, ei suudagi täpselt meenutada, millal esimesed rauad alla panin,” on mees kimbatuses. „Märkimist oskasin varem, aga siis käis kõik teistmoodi.” Ega rautaja rauda ise valmis tagunud, see oli ikka õppinud sepa töö. “Kingsepp” tegi vaid rautatava kabja paberšablooni, läks sellega sepikotta ja nõgikikka ülesanne oli juba õiges mõõdus raud taguda.

„Süsteem toimis,” meenutab Aadi. „Kui raud oli tehtud, siis sobis üsna täpselt – sellist alasi peal toksimist, nagu sa varsti näed, siis väga ei olnud.”

Kuid ega Aadi nüüdki auto pagasiruumist hulga raudade hulgast valitud Viljandi poest ostetud kabjarauda väga udi. Annab sellele paar talitsetud pauku, sobitab Empiirile jalga ning leiabki papu pasliku olevat.

Õppinud mehed, head riistad!

Rekord 14 hobust

„Kunagi, kui noor mees olin, see oli 15 aastat tagasi, tegin elu rekordi, 14 hobust päevas,” tõdeb Aadi. „Käisin Soomes mustalt tegemas, see oli pikk päev: hommikul kaheksast õhtul kümneni.”

Rautatud hobuste arv võinuks suuremgi olla, paraku on inimene oma nõrkuste ori ja on Aadilgi oma rist kanda ehk suits kiskuda. Seda ka nüüd ja pärast sedagi, kui arvata laokile jäetud suitsukoni mullu ta auto tükkis tööriistadega hunnikuks vanametalliks hävitas.

Mis vanast asjast enam.

„Tund aega ja neli jalga,” hindab Aadi oma jõudlust. „Kõvad mehed teevad veel kiiremini, aga mina ei viitsi. Teen kaks ära, siis panen vahepeal suitsu, siis veel kaks – lähebki tund ära. See on selline töö, millega ei maksa kiirustada: võid puusse panna.”

Viimane ei tule kõne allagi. Liiatigi kui tööd on palju, tegijaid aga vähe. Ikkagi kogu aeg püstijalu ja käed kogu aeg töös.

Küllaga õnne

Tõsi, seppasid, iluseppi, nagu Aadi ütleb, on küll, aga need toksivad küünlajalgu ja kaminaroope, hobuse rautamine on aga aaria hoopis teisest ooperist.

Oma väite tõestamiseks pajatab Empiiriga peaegu ühel pool Aadi loo ametivennast, keda kamraadid olla narrima hakanud. Nokkinud, mis kuradi sepp ta on, kui ei oska hobustki rautada.

„Siis ta käis ja proovis siin,” naerab Aadi. „Tegin tal raua parajaks ja lasin paar naela ka lüüa, siis ta leidis, et minu töö pidi hulga raskem olema kui temal.”

Väga raske või vähem raske, kuid õnnetoov on Aadi töö igal juhul: iga jumala päev on tal tegemist hobuseraudadega.

„Selline legend liigub jah, pidi tõsi täitsa sees olema,” juhatab Aadi hobuseraua ja õnne jutu sisse. Ütleb siis, et ülikutel olnud tõesti omal ajal komme panna ratsudele alla kuld- ja hõberaudu, vähe sellest, kabjanaeladki olnud väärismetallist.

„Kui hobu kaotas raua või ka naela, siis pidi vaene inimene need tagasi viima, aga kas ta viis,” muheleb Aadi. „Ei viinud ta tühjagi! Viis hoopis juudile ja tegi rahaks.”

Aadi võib legendi uskuda või mitte, õnne on toonud hobused tema ellu niigi küllaga. Mida on ühel inimesel veel enamat tahta.

Aadi pärtel

* Ratsutaja ja treener.

* Ratsutamist hakkas harrastama 1965 Raigo Kollomi juhendamisel.

* Kuulus aastail 1967–73 Eesti takistussõidukoondisse.

* Nõukogude Liidu maaspordiühingute individuaalsetel meistrivõistlustel 1972. aastal 1. ja 1973. aastal 3. koht. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel 1970. aastal 3. koht.

* Ratsutamistreenerina töötanud aastail 1969-72 Pärnu rajooni Jõus, 1972-89 Viljandi näidissovhoosis ning 1990–97 Kalevi ratsaspordikoolis ja Niitvälja ratsakeskuses.

* Aadi Pärteli nimekamad õpilased on Gunnar Klettenberg ja Hanno Ellermann.

* 2008. aastast OÜ Tori Hobune sepp-rautaja.

Andmed: „Eesti spordi biograafiline leksikon“

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles