/nginx/o/2017/04/18/6563743t1hd1e6.jpg)
Eesti on demokraatlik riik ja üks demokraatia aluspõhimõtteid on taotlus jõuda konsensuslikele otsustele seal, kus see on võimalik. Tõsi ta on, et riigi poolt aasta alul vastu võetud riigieelarve menetlemine ei jätnud selleks ülemäära palju võimalusi. Otsuseid tuli langetada kiiresti, aega aruteludeks ei olnud pikalt. Vale on aga ettekujutus, nagu oleks kärpeotsuseid tehtud vaid valitsuskabineti suletud uste taga.
Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud lasteaiaraha küsimus. Tõepoolest, ükskõik, kas kirve- või krokodillimeetodil, ühtviisi valusalt lendasid laastud paljude muude projektide seas lasteaedade programmilt.
Mulle ei meeldi põhimõtteliselt, et lastehoiust ja perepoliitikast tehakse parteipoliitilise vägikaikaveo subjekt. Tallinna kohustuslikud „ärapanemisläkitused“ lasteaedadesse on selle ilmne ja häbiväärne näide.
Taustu peab aga selgitama, sest vastasel juhul jäävadki lapsevanemad poliitikute avalduste manipuleerida.
Esmalt tuleb selgeks teha, millisest lasteaedadele mõeldud toetuste vähendamisest on jutt.
Lastehoid on üldiselt kohaliku omavalitsuse vastusalasse kuuluv küsimus. Selge on see, et paljud Eesti omavalitsused ei tule selle ülesande täitmisega sellisel määral toime, et tagada lapsevanematele kõikjal Eestis rahuldaval tasemel teenus. Pikad lasteaiajärjekorrad, remontimata hooned ja mänguväljakud on paraku pigem reegel kui erand.
Probleem on terav. Tänu vanemahüvitisele on vanematel kindlus lapse esimese poolteise eluaasta suhtes, edasi mitte. Neid peresid on vähe, kus vaid isa või ema sissetulekust piisaks pere ülalpidamiseks. Enamikul Eesti peredest pole teist võimalust: mõlemad vanemad peavad töötama, et pere ära toita. Teiseks, köögi-kodu-kiriku-periood on meie naistel lõplikult möödas ja enamikule on oluline eneseteostus. Me ei peaks kedagi seadma valiku ette: kas laps või enda areng.
Sellepärast tegidki sotsiaaldemokraadid valitsusse minnes ettepaneku algatada programm „Igale lapsele lasteaiakoht“. See programm on riigi lisaabi omavalitsustele, olles üheselt suunatud just lastehoiuteenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks kogu Eestis. Lihtsamalt öeldes, et ehitataks ja renoveeritaks senisest rohkem lasteaedu ja et lasteaiaõpetajate palk tõuseks.
Programm sai alguse 2008. aastal ja juba esimesel aastal toetati lasteaedu selle kaudu 225 miljoni krooniga. 75 miljonit krooni eraldati viie lasteaia ehituseks ja remondiks, mis parandas üle 660 lapse arenguks ja õpetamiseks vajalikke tingimusi.
Veel 75 miljonit krooni eraldati programmi raames omavalitsustele, et viia lasteaiaõpetajate palgad samale tasemele noorempedagoogide palkadega koolides. Peale selle said kõik lasteaiarühmad õpikeskkonna arendamiseks 75 miljonit krooni. Niisiis, ainuüksi palkade tõusuks ja lasteaedade õppekeskkonna parandamiseks anti 150 miljonit krooni.
Just selle raha äravõtmisest ongi meedias räägitud. Teeme siis asjad selgeks, miks just selline kärbe negatiivsesse lisaeelarvesse jõudis.
Enne eelarvekärpeid seisis 2009. aasta eelarves programmi „Igale lapsele lasteaiakoht“ 150 miljonit krooni – kogu summa, mis oli mõeldud õpetajate palkade tõstmiseks ja lasteaedade keskkonna parandamiseks. Kärbete kokkupanekul peeti väga oluliseks solidaarsust, kuulutades mõne valdkonna kärpimise suhtes “kuulikindlaks”, oleksime lükanud otsustamist vaid edasi.
Valitsus toetab kohalike omavalitsuste tegevust kahel moel: omavalitsuste eelarvesse laekuva tulumaksuprotsendi ja eri programmide kaudu. Kärpekava algversioonis seda joonist järgitigi: jõuliselt kavatseti kärpida tulumaksuprotsenti, säilitades samas programmide eelarved.
Sellele olid vastu kohalikud omavalitsused ise, mis omavalitsusliitude koostöökogu kaudu pakkusid valitsusele kompromissi: alandada vähem omavalitsustele eraldatavat tulumaksuprotsenti ja tõmmata selle asemel kokku programmide arvelt.
Mõneti on see isegi loogiline. Keerulisel ajal tuleb vastutustundlikele omavalitsustele kasuks, kui neil on võimalik oma eelarvet paindlikult ümber korraldada, suunata raha sinna, kus seda parasjagu kõige enam napib. Olukord on kõikjal keeruline ja raske oli mitte vastu tulla omavalitsuste soovidele raha hädavajalikesse valdkondadesse suunata.
Olime sunnitud lasteaedade programmi nende soovil panema paremate aegade tarvis ootele, kuid see ei tähenda automaatselt, et linnad ja vallad ilma programmita lasteaedade arengut ei toeta ja peaksid kokku hoidma just nende arvelt. Küll toetab riik endiselt lasteaedade ehitamist ja renoveerimist kohalike omavalitsuste investeeringutoetuste kava (KOIT) kaudu. Aastani 2010 on selleks otstarbeks eraldatud ligi 400 miljonit krooni. Ja seda pole sugugi vähe.
Kahjuks ei osanud ma muidugi ette näha, kuidas täpselt reageerivad sellele vastutulekule mõningad omavalitsuspoliitikud. On iga omavalitsuse enda otsustada, kuidas ta riigi eraldatavat raha kasutab.
Kui omavalitsus soovib, saab ta selle endiselt suunata lasteaedade ehitamiseks, renoveerimiseks või õppetarvete ostmiseks. Sestap ei maksa veeretada süüd lasteaedade ehitamata jätmise või pedagoogide palkade vähendamise eest valitsusele. Sellel valel on lühikesed jalad. Siin vaadaku iga omavalitsus süüdlaste otsimisel ikka ise peeglisse.
Kui mõnes omavalitsuses on lasteaiakasvatajate palkadele või lasteaedade renoveerimisele eelistatud hoopis juhtide palku tõsta, on see selle omavalitsuse valik ning raskel ajal tehtud otsus, millele annavad hinnangu valijad.
Tallinna linnajuhtide palgatõus on siin ilmekaim näide, kuidas enda põu laste omast ikka lähem tundub, ja selle asemel et kriitiliselt peeglisse vaadata, süüdistatakse kõigis maailma pattudes valitsust. Oleme ausad: see on siiski omavalitsuse otsus, kuidas ja millele ta raha eraldab, ning väga paljud väikese tulumaksubaasiga omavalitsused on praegusel raskel ajalgi lasteaedade ja sealsete töötajate tarvis raha leidnud. Näiteks Valga, Rakvere, Paikuse.
Kõik on valikute küsimus. Praegu tundub aga, et kuni on omavalitsusi, mis silmagi pilgutamata eelistavad hädavajalike valdkondade rahastamisele oma eluolu parandamist, ei saa riik pealtvaatajaks jääda. Kogemus, kui mõni omavalitsus lasteaedade kõri kinni pigistab ja krokodillimeetodil neist suure tüki haukab, peab panema mõtlemises korrektiive tegema.
Arvan, et riik peab olema senisest kindlameelsem ega tohi järele anda programmide puhul, mille jätkusuutlikkuse tagamine on möödapääsmatu. Riik peab lasteaedade arengut vastava programmiga suunama. Küllap on siis tulevikus vähem kisa ja rohkem villa.